Tere!
Mul on mure oma viieaastase poja pärast, kelle kõnest puuduvad häälikud, milleks peab kasutama kurgulage (nagu k,p,g, n, samuti r). Sõnavara on tal korralik, kujutlusvõimest ka puudu ei ole, lihtsalt väljendamisega on raskuseid. Sellepärast tekib vahel ka raskusi temast aru saamisega. Logopeed käib iga nädal lasteaias, aga seal laps harjutusi ei tee, samas logopeed ei sunni ka.
Kas selle kõnehäire taga võib olla mõni psühholoogiline vapustus ?
Mida me sellises olukorras ette peaksime võtma ? Kas on mingid probleemid, mida me peaksime uurima või leidma lihtsalt parema logopeedi ?
Raske on kirja vahendusel oletada, kas kõnehäire tuleneb mõnest üleelamisest ja aitaks ka psühholoogiline lähenemine. Vahel polegi selge, mis on põhjus ja mis tagajärg. Kas enne juhtus midagi traumeerivat ja see väljendub kõnes või on raskused eneseväljendamisel tekitanud ärevust ja pingeid.
Sageli on nii, et kõnehäired esinevad lastel, kes on tundlikuma närvisüsteemiga ja ärevamad. Kuid kõnehäire esinemine ise muudabki ju ka lapse enesetunnet ja suhtlemisjulgust.. Kui teile näib, et senine logopeediline abi ei ole piisav ja sedagi ei tahaks kirja teel kuidagi arvustada, siis on teil ju alati õigus küsida ka mõne teise spetsialisti arvamust ja leida võimalusi rohkem harjutamiseks, kui see peaks olema vajalik. On ju mõistetav, et muretsete oma lapse pärast ja soovite talle parimat. Mida varem ilmnenud probleemidega tegelda ja see käib nii logopeediliste kui ka psühholoogiliste probleemide kohta, siis seda kergem on neid ka ületada. Seega, kui teil lisaks kõnehäirele on põhjust arvata ka psühholoogilist üleelamist, siis pöörduge ka psühholoogi poole
