Mure siis järgmine.
Sai käidud paar päeva tagasi arstil ja peale seda muutus poja täielikult. Arsti juurest tulles pelgas poja kõiki ja hakkas koguaeg jonnima.
Päeval ei tahtnud enam magama jääda (muidu magas päeval ilusti). Rohkem tarbib vedelikku kui tahket toitu (ennem sõi tahket toitu väga ilusti). Iga väikese asja peale läheb närvi ja muutub vihaseks. Sammuti kardab poja nüüd välja minna.
Rõõmsameelsest ja rahulikust pojast sai järsku rahutu ja pahur poja.
Kuidas peaks edasi käituma, et saada tagasi Rõõmsameelne ja rahulik poja.
Näib nii, et arsti juures käimisega koges laps midagi, mis on teinud teda rahutuks, ebakindlaks, mõjus hirmtavalt. Raske on oletada, mis täpsemalt, seega pole ilmselt ka head nippi ega konkreetset võtet, mis kiiresti aitaks.
Lapse käitumise olulised muutused (unehäired, söögiisu, ärrituvus jm tundlikkused) on tõesti indikaatoriks, et ta vajab nüüd kindlasti rohkem kui tavaliselt teie toetust, olemasolu tema jaoks, rahulikku suhtumist ja kindlustunnet, et kõik on endiselt hästi ja miskit ootamatut ega hirmutavat ei juhtu. Seega ta vajab turvalisuse taastumiseks aega. Vältige mõnda aega ootamatusi tema jaoks, võõraid olukordi ja inimesi. Kui ta on pahur ja ärritub kergesti, siis olge lihtsalt tema juures, et ta saaks turvaliselt olla oma tunnetega ja jonniga, kartmata teie ärritust või ärevust. Hea viis on aidata last jonni hetkede ja hirmukogemusega toime tulla aktiivse kuulamisega, st peegeldage tema tundeid ja võimalike vajadusi, olge temas toimuva suhtes aktsepteeriv ja empaatiline. Käituge ise tavapäraselt, kindlameelselt, rahustavalt (sh mitte liialt muretsevalt) ja sõbralikult, see veenab last, et teda ümbritsev maailm on ka turvaline ja heatahtlik ning hirmul pole enam kohta.
