Tere!
Pöörduks Teie poole ja ehk saan vastuse oma murele.Nimelt on laps juba eelkooliealine aga ei tunne huvi spordi vastu ja üldse kehaliselt vähe aktiivne.Passiivne paljude ettevõtmiste suhtes ja teda nö ära rääkida ei saa.Ei taha ja kogu lugu.Last selle eest karistada loomulikult ei tohiks.Võimalik,et kodune pereelu puudumine võib üks arengut pärssivaks teguriks olla.Isa ,kes tegelikult ei tahtnudki last ja kes viibib kodus aeg-ajalt ja ema ,kes on isa käitumise tõttu alatasa kroonilises depressioonis.Millist mõnu võib pakkuda lapsele selline perekond ,kus koos midagi ei tehta ja käitutakse ahistavalt.Kuidas last aidata,sest ise kui kõrvaltvaataja näen ,et kumbki lapsevanem ei täida oma kohustusi piisavalt hästi.
Olete mures, sest teile tuttav eelkooliealine laps on teie hinnangul hooletusse jäetud.
Lapsevanemad on võrdselt vastutavad lapse esmavajaduste rahuldamise ja ka heaolu eest laiemalt. Seega kõige efektiivsem lapse aitamise viis on ikkagi läbi lapsevanemate. Kui olete perele lähedalseisev isik, siis saate vanematega arutada ja miks mitte otse küsida, kas ja kuidas vanemad oleksid nõus abi võtma, et üldine kodune õhkkond paraneks ja ema saaks meeleolu kontrolli alla. Saaksite emale soovitada arsti või psühholoogi külastust. Kui teil perega otsene kontakt puudub või kui vanemad ei soovi teie abi vastu võtta ning teile tundub, et lapse elu on ohus või esmavajadused rahuldamata, siis tuleks kindlasti pöörduda kohaliku lastekaitsetöötaja poole.
