Meie poiss saab kohe 2,5 aastaseks. Hästi arenenud laps, räägib palju ja pikkade lausetega. Üldiselt on ka rõõmsameelne, magab keskmiselt, kuid pigem hästi. Isu hea, mängib palju, füüsiliselt aktiivne. Muret aga teeb tema pidurdamatus ja käitumise ettearvamatus - kõik võib olla pealtnäha hästi, aga siis ta tuleb ja lööb, kas lahtise käe, rusika või mõne asjaga. Vahel tuleb ja näpistab ja tirib, ise veel sageli kommenteerib, et "tahab teha haiget". Nii on see tegelikult kestnud juba peaaegu aasta ja meil on mõistus otsas, mida teha. Nüüd on asi niikaugel, et kui talle seletada olukorda, peegeldada tundeid, siis vahel tuleb/läheb ise vabandust paluma ja kallistama, aga mõne minuti pärast võib ta sedasama jälle uuesti teha. Lasteaias ollakse temaga ka hädas, sest sama ootamatult ründab ta oma lasteaiakaaslasi. Siis lahendatakse olukord, kuid paraku pole see käitumismuster lastehoius käidud kuude jooksul muutunud.
Suuremates sotsiaalsetes situatsioonides on ta alguses alati väga närviline, siis hakkab näiteks emmet tirima, näpistama ja on selgelt aru saada, et ta ei oska oma tundeid ja ärevust (olgugi sageli positiivset, näiteks mõnes lasteringis) muudmoodi väljendada.
Laps käib küll hoius 4-5 päeva nädalas, aga muidu veedame palju aega üheskoos nii kogu pere kui kummagi vanemaga eraldi, kaasame teda igale poole, mängime koos. Pärast esimest võõrastamist aga harjub pigem ruttu ja vanaemade-vanaisade juures käib hea meelega.
Mingeid muid suuremaid "kiikse" või väga mastaapseid jonnihooge pole olnud. Eks ta ikka jonnib ja katsetab piire, aga seal on võimalik temaga tavaliselt kokkulepetele jõuda. Sellise seletamatu agressiivsuse puhul aga pole seda õiget väljapääsu veel jõudnud. Märgin, et ise me teda kunagi füüsiliselt karistanud ei ole ja räägime alati, et haiget ei tohi kunagi kellelegi teha. Kuidas ja milliseid enesepidurdusvõtteid talle õpetada saaks? Kuidas teie sellise lapse käitumist hindate ja millist nõu veel annate?
Teie peres kasvab vahva 2,5-aastane põnn, kes räägib oma ea kohta palju, korras on une- ja söögiteemad, laps mängib, on igati toimekas.
Murekohaks on lapse ettearvamata ja impulsiivne käitumine, laps lihtsalt tuleb ja lööb/näpistab- kas kodus teid, või lasteaias teisi lapsi.
Olete vanemana andnud endast kindlasti parima- teie poolt kirjeldatud tunnete peegeldamine, rahunenud lapsele olukorra selgitamine- on kindlasti väga kohased viisid teemaga tegeleda.
See, et 2,5-aastane laps teeb mõne aja pärast sama asja, mille pärast mõni aeg tagasi vabandas (ja justkui mõistis)- on paraku täiesti eakohane käitumine. Väikelapse aju ei suuda saadud infot täiskasvanu kombel talletada ja töödelda- ta lihtsalt unustab selle ära. Seetõttu tulebki lapsele korduvalt ja korduvalt (vahel tundub, et lõputult...) üle rääkida, milline käitumine on lubamatu ja millist käitumist temalt ootate.
Kuigi teie laps on verbaalselt hästi arenenud ja te peegeldate talle tagasi tema tundeid, ei pruugi emotsionaalne sõnavara olla veel lapsele omaseks saanud- seda harjutage jätkuvalt. Kasvõi koos lasteraaamtut lugedes, multikat vaadates- tehke juttu mingi tegelase kohta- mida ta võiks tunda selles olukorras. Andke ise lapsele tunnetest rääkides mudel ette, rääkige, mida tunnete koos lapsega tegutsedes, peale pikka tööpäeva, hommikil ärgates, kallistades jne jne.- teilt ta ju õpibki!
Võite tellida endale veebipoest Vianaturale.ee kaks toredat abimeest- kaardikomplektid "Tunnete kaardid" ja "Tugevate tunnetega toimetuleku kaardid", millised on loonud psühholoog Angela Jakobson. Tunnete kaardid tutvustavad erinevaid emotsioone/nende nimetusi ja toimetuleku kaartidelt leiate vahvaid rahunemisharjutusi- soovitan soojalt.
Lisaks on hea teada, et lapse löömise/ebakohase käitumise taga on ikka mõni tema katmata vajadus (mingi mure). Kodus saate vaadelda, mis olukorrad need on, mil laps teid lööma tuleb. Mis teda vihaseks teeb- õigemini, mis tunded seal viha all on- pettumus, ilmajäetustunne, küündimatus, tähelepanuvajadus, kurbus...? Sama võiksid ka lasteaias õpetajad märgata ja sealt saab ka lapse murele äkki "küüne taha".
Kui te veel ei ole lugenud Isabelle Filliozat raamatut " Minu mõistus on otsas"- siis ka sealt võite leida arukaid selgitusi väikelaste käitumise osas ja ka efektiivseid toimetulekuvõtteid.
