Poeg on 3aastane ja paar kuud peale; teemas viidatud hüüdlause igapäevaselt käibel juba mitu kuud. Tüüpolukord: hommikune riidessepanek, et lasteaeda minna – poiss ei luba issil aidata end riidesse panna ja nõuab mind; paraku tahab ka tütar (sama vana, st kaksikõde), et just mina teda riietuda aitaksin, ehkki ta oma nõudmises samavõrra häälekas ei ole. Oleme hommikused toimetamised seadnud nii, et vaidlusi võimalikult ennetada, õnnetuseks sujub kõik vaid seni, kuni hakkame õueriideid selga panema, siis tuleb vältimatu „Eiiiii! Issi ei pea!!“ Oleme kaasaga üritanud laste riidessepanekut omavahel jagada ja lastega läbi rääkida, et mõlemale vastu tulla ning et mõlemad tunneksid, et nende soovidega arvestatakse, aga see igahommikune kauplemine on tüütu ja väsitav ning rikub kõigi asjaosaliste tuju.
Ma ei oska enam lähenemist valida: mina-sõnumiteks ja aktiivseks kuulamiseks napib aega ja jaksu, ehkki niimoodi pikapeale rahumeelsele kokkuleppele saaks; alati lastele järele anda ning mõlemad ise riidesse aidata on minu seisukohast vastuvõetamatu, sest raiskab asjatult me kõigi aega; lapsed fakti ette seada, et mina aitan üht last, teist aitab issi ja jutul lõpp, ei tundu ka suurem asi lahendus – nagu oleks issi abi mingi eraldi karistusliik.
On kellelgi ideid, kuidas hommikune riietumine natuke vähem energiakulukaks saada, nii et lapsed ka end represseerituna ei tunneks?
Nagu eelnevateski arvamusavaldustest välja võib lugeda, on tegu sellele eale iseloomuliku käitumisega. Selles vanuses kujuneb lapse MINA ja see mina on väga suur. Nii tulevadki ütlemised, et "tahan ise" või siis selged teadmised, kes aitab. Kuna tegu on ka kaksikutega, siis neil võib omavahel lisaks väike rivaalitsemine olla. Kui vend näeb, et emme aitab õde, siis ei saa ju juhtuda, et emme teda ei aita! Tema tahab sellisel juhul ka.
Teil on igati õigus - aktiivne kuulamine sellisel kiirel hetkel ei pruugi aidata. Ei aita ka graafikud seinal ja eelnevad selgitused. Pigem võiks anda võimalikult lühikese ja konkreetse mina-sõnumi (konkreetne aga mitte karm sõnum). Näiteks "kui sa ei lase issil mind aidata, siis MA jään tööle hiljaks ja mul on väga häbi/kurb". Kindlasti öelda, kuidas see olukord just Teid mõjutab.
Nõustun siiski ka eelpool kirjutanutega - tuleb varuda aega ja trikke, läheneda asjale mänguliselt. Näiteks issi meeskond ja emme meeskond - kes saab täna hommikul rutem riidesse. See, et issile "ei" öeldakse, ei tundu siiski olevat märk sellest, et isa on kuidagi ebasoosingus või et issiga riidesse panek oleks karistus. Pigem on laste käitumine harjumus ja minakujunemise tulemus. Kui hoiate oma "tassi" täis ja olete ise puhanud ja loov, siis küllap tulevad ka trikid meelde, mida selle olukorra mängulisemaks muutmiseks teha võib.