Oleme mehega üle 10 aasta koos ja kodus kasvab meil imetore 2.5 aastane tüdruk. Olen viimaseid kuid teise lapse ootel. Hetkel teeb mulle kõige enam muret mu enda käitumine ja emotsioonid.
Tütar on tõesti imetore ja asjalik. Ei ole suuremaid jonnihooge, mingeid põrandale viskumisi ega muid suuremaid draamasid. Viga on hetkel 100% minus ja ma ei tea, mida sellega peale hakata. Kardan, et teise lapse sündimise järel probleem ainult süveneb.
Aga probleem ise - minust on kiiresti saamas selline ema, kellena ma ennast iial näha ei ole tahtnud. Olen autoritaarne, ähvardan, kurjustan, karistan, tõstan häält. Mulle on viimasel ajal täiesti vastvõetamatu igasugune 'ei taha' ja 'ei tee' ja muu vastuhakk. Tunnen, kuidas emotsioonid pea kohal kokku löövad. Mulle oleks nagu uhkuse või ego või ma ei oskagi öelda mille küsimus, et laps kuuletuks ja teeks kõik, mis kästakse. Lõputu mängimine toiduga, venitamine riietumisel ja nö koostööst keeldumine ajab mul kopsu üle maksa. Seejuures olen muutunud kiuslikuks - kiusu pärast ei taha vastu tulla lapse nõudmistele. Nagu mulle oleks kõige olulisem 'võita' ja peale jääda.
Iga kord järjekordse tüli alguses ma tunnen ja tean, et teen valesti. Ma mõistan, et ma lõhun meie suhet. Saan aru, et mu käitumine ei ole 'eakohane', et peaksin täiskasvanu ja armastava emana suutma oma emotsioone kontrollida. Teoorias mõistan, kuidas peaks käituma ja saan aru, et lapse käitumine on igati eakohane ja tegelikult suisa väga hea, nii et ei ole põhjust temaga nii karm olla. Aga praktikas jääb mingi viimane nõks alati puudu, et oma teadmisi rakendada. Lähen endast välja, karjun lapse peale, ähvardan, ignoreerin, karistan, jne. Ja seda seni, kuni põhimõtteliselt saan oma tahtmist. Mul tekib nagu mingi tõrge 'järele andmise' osas. Selline tunne, et ma ei saa alla jääda ja ennast nõrgana näidata. Et lapsele ei saa, ei tohi järele anda. Et minu sõna peab alati peale jääma. Et laps peab hetkega mulle kuuletuma. Saan aru, et ma käitun ise nagu 2-aastane ja iga päev luban, et hakkan mõistlikuks. Ja iga päev löövad lained jälle mingil hetkel üle pea kokku.
Sellele lisandub veel lõputu 'oma aja' ihalus. Parimad päevad on need, mil tüdruk on hoius ja saan rahus mitte-midagi-teha. Kahekesi kodus olen närviline ja ei tegele lapsega piisavalt. Ma saan sellest 100% aru, et ma käitun valesti, aga ma tunnen hetkel suurt üksindusvajadust ja piinlikusega pean tunnistama, et tunnen suure osa ajast, et mu imetore tütar segab mind. Tema tähelepanuvajadus häirib mind. Ma ei suuda võtta aega temaga piisavalt tegeleda. Ja siis ma muutun veel pahasemaks, et mind mu mitte-midagi-tegemise juures segatakse. Ja ma näen ennast kõrvalt ja tajun, kui vale ja lubamatu mu käitumine on.
Ma ei teagi, mida ma siit ootan. Mõtlesin, et kui selle must-valgel kirja panen, saan ise ka aru, kui lubamatu ja kahjulik selline käitumine on ja ehk see aitab mind. Alati jääb lohutus, et äkki on asi hormoonides ja raseduses. Samas kardan, et peale teise lapse sündi jääb mul endale veel vähem aega ja ehk muutun sellest tulenevalt veelgi närvilisemaks ja õelamaks.
Igasugune selgitus ja abi oleks teretulnud. Ma tõesti ei taha selline ema olla ja usun, et mu tütar väärib paremat!
Olete mures oma käitumise pärast lapsega. Ühelt poolt saate suurepäraselt aru, kui palju seesugune käitumine kahjustab teie ja lapse suhet, tunnete end halvasti, kasutades lapsega liigset võimu, samas ei suuda end takistada sel moel käitumast.
Nagu te ka kirjas ütlete: 2ne on lihtsalt 2ne, ta käitub sel moel, kuna tema arenguetapp on selline. Ent sel viisil jätkates on riskid siiski liialt suured, eelkõige emotsionaalses plaanis: laps ei saa õppida oma emotsioonide-impulsside-tahtmiste, kõige selle kiire liikuvuse ja tihti ka soovide-tunnete vastandlikkusega ise toime tulla. Selleks on vaja tema kõrvale vanemaid, kes rahulikult, kannatlikult, armastava piiripanekuga selle kõigega toime tulevad. Tõsi, see on paras katsumus pea igale vanemale, kuid vanemal peaks olema nii palju vanemlikku teadlikkust, et igal hetkel endale aru anda: kui ma teen nii, mis mõju on siis, kui ma teen naa, mis mõju on siis. Kirjas kirjeldatud käitumise mõjul võib kahjustada saada teie omavaheline kiindumussuhe (seega ka lapse tulevased suhted teiste lähedaste inimestega), lapse eneseväärtustunne, enesetõhusus, minapilt...
Ühe sõnaga - kuna teie kirjast saan aru, et olete piisavalt mõelnud, analüüsinud, ilmselt ka lugenud vastavat kirjandust jne, siis ma ei lisa siia rohkem praktilist ega teoreetilist teadmist. Minu soovitus haakub teie enda soovitusega iseendale kirja eelviimase lõigu lõpus: selleks, et te ei muutuks "veelgi närvilisemaks ja õelamaks", on teil vaja piisavalt oma aega. Keegi ei jaksa olla teise vastu lahke, kui isiklik tass on tühi. Seda isiklikku tassi on teil hädasti vaja täita, ja selleks peate appi kutsuma ka oma lapse isa. Te ei kirjuta kirjas, kui palju isa lapsega tegeleb ja palju te koos mehega kahekesi aega veedate, kuidas see ka ei oleks - ilmselt peab isa lapsega seoses rohkem vastutust võtma, et teie saaksite täita oma vajaduse olla omaette, tegelda meeldivate asjadega, just sellega, millega tundub tore tegelda. Ehk on läheduses veel kedagi, kes lapsega tegeleks: vanaema-vanaisa, tädi-onu. Kui uus laps sünnib, ka siis on seesuguse toetava võrgustiku olemasolu äärmiselt tähtis.
Mind paneb mõtlema veel üks aspekt: teie paarisuhe. Kindlasti vajate last oodates mehe tähelepanu ja hoolt. Ka isade ülesanne ses olukorras ei ole just kergete killast: olla igati olemas oma naise jaoks, mitte unustada paarisuhtesse panustamist (suhet luuakse teatavasti iga päev), olla piisavalt hea mees ja natuke rohkemgi, sest rasedus ei pruugi olla lihtne ei vaimselt ega füüsiliselt. Mehe ülesanne teie kõrval on jääda rahulikuks, toetavaks, kuulavaks, mõistvaks. Kui mees suudab seda rolli täita, suudab naine omakorda paremini täita oma rolli kannatliku ja mõistva emana - need asjad on omavahel seotud.
Vajadusel saate pöörduda ka nõustamisse, sest ei kiri ega selle vastus ei ammenda kindlasti kõike teemasid, mis siin varjul võivad olla.
