Minu 11 kuune on hakanud viimasel kuul pallju jonnima ja kisama, kui talle miskit ei meeldi, tegelikult talle justkui ei meeldigi midagi. Kogu aeg on virin ja ennast kõveraks ( lihased ja käed lähevad pingesse) karjumine. Ainuke ajutine lahendus on see, kui tema juurde lähen ja talle midagi näitan või teen aga terve päev kahjuks ei suuda ka mina teda pidevalt lõbustada ning tihtipeale ei sobi ka minu asjad lõpuks. Rahus on ta vaid õues vankris. Kas see on ealine iseärasus? Mis ma tegema peaks? Hetkel, kui ta päris hüsteeriliselt ei nuta, eiran teda ja suunan ise mängima aga kui hüsteeritseb, siis lohutan. Kas see võib mulle tulevikus saatuslikuks saada, et hakkab minuga manipuleerima?
Lapse sage nutt on kahtlemata emadele murettekitav ja kurnav. Eriti aga siis, kui nutu põhjus pole arusaadav ning emal ei õnnestu last rahustada. Teil siis nii, et just viimasel ajal on laps hakanud rohkem nutma ja talle miski ei meeldi. Õnneks on vähemalt teada, et laps on rahulikum õues ja vankris.
Laste nutu põhjuseid on erinevaid, sh haigus, igapäevaste rutiinide muutmine, ülierutatus, pingeline õhkkond peres vms. Sageli nutavad imikud enne magamajäämist, mida võib seletatakse ka pingetest vabanemisega.
Vahel ei õnnestugi selgitada, mis täpsemalt, eriti imikueas, kus ema peab aimama, mis last vaevab. Enamasti tuleb arvestada, et nutt räägib mõnest lapse konkreetsest vajadusest (nälg, külm jne), aga vahel ka haigusest. Sel juhul on kahtlemata esmane selgitada, mida ta vajab ja seda talle pakkuda. Vältida tuleks aga eeldamist, et iga nuttu saab rahustada süüa või juua pakkudes. Asi on aga palju keerulisem, kui kõik on justkui tehtud ja pakutud ja nutul pole seletust.
Teie küsimus on ajendatud murest, et kas võib juhtuda, et laps hakkabki nuttu ära kasutama, et teid midagi tegema panna, mille lõksu võiksite langeda. Arvan, et lapse nuttu ei ole põhjust seletada manipulatsioonina. Laps võib küll ära õppida, et nuttes saab, mida vajab, kuid ka siis on ju tähtis talle seda pakkuda, mitte eirata. Pealgi, pole ju lapsel palju viise oma vajadustest märku anda. Kõik lapse vajadused on aga olulised. See kehtib ka siis, kui lapse vajadus ongi peamiselt emmet näha, tunda tema lähedust ja reageeringut. Mida vanemaks saab seda mitmekesisemaks muutuvad tema vajadused ja ealine iseärasus ongi järjest enam erineval moel tähelepanu, lähedust ja kontakti saada. See kuulub ka tema oluliste vajaduste juurde ja seeläbi, et teda mõistetakse ja reageeritakse tekib tal usaldus maailma vastu ja areneb kiindumussuhe.
Seetõttu on nutu ignoreerimine kahjulik. Seeläbi tunneks laps end hüljatuna, oleks hirmul, maailm näiks ebaturvaline, ei kujuneks usaldust. Emotsionaalseks arenguks on vältimatu, et reageeritakse, et oleks kontakt .
Mida siis teha, kui laps nutab ja otsesed vajadused kaetud? Ikka nii, et pakkuda füüsilist kontakti, võtta sülle, soovitav ka luua silmside, öelda midagi rahustavat, keskenduda lapsele sarnaselt nagu teeks seda aktiivne kuulaja. Kõik see kokku pakub lapsele turvatunnet, mida ta vajab eelkõige, et rahuneda. Isegi kui laps nutab edasi, vajab ta ikka teie juuresolekut, olemasolu tema jaoks. Veel on asjatundjate soovitus, et pole hea nuttu püüda alla suruda, tõmmata tähelepanu mujale, pigem võimaldada nutta ja seeläbi lapsel end välja elada. Kui nuttu eirata, siis frustratsioon vaid kuhjub ja otsib ikka väljapääsu.
Seega on peamine soovitus nutu korral rahuldada lapse vajadused, et ennetada frustratsiooni ja võimaldada tal nutta ning tunda end seejuures turvaliselt, pakkudes lähedust ja osavõtlikkust.
Lisaks pakun veel üht raamatut lugemiseks: A.J.Solter „Nutt ja jonnihood“.
