tere.
põhiliselt üksikemana olen silmitsi pidevalt erinevate jonnihoogudega.
Esiteks häid nõuandeid kuidas meelitada lapsi riidesse panema? Lapsed eelistavad pidevalt paljalt olla, ka haigena. Tervena pole nii hullu sest toad parajalt soojad. Aga haigena võiks ikka miskit seljas olla. Ja kui küsin et kas tahate terveks saada et siis saab ju õue minna jne siis vastavad et ei taha ehk aind hetkeajendina mis sobib. tundub et raske selgitada tulevikku. Samamoodi võiksid õue ka talvel minna sellega mis tahavad. Aga siis ju jälle haiged.
Teiseks probleemiks muidugi et üks laps keeldub lasteaeda minemast. Poiss on väga emotsionaalne ja jonnakas. Viimasel ajal muidugi naerab iga asja peale näkku ka et tema ei tee, ei korista jne. Pigem siis teised peaks temale miskit tooma, viima. Aga nii ju ei saa. Lasta tal lihtsalt solvuda ja nutta? Ja siis kui keegi räägib midagi mis talle ei meeldi, nt emana keelan hüpata voodil vms siis ytleb: ei taha emmet ja nii kui selja keeran teeb ikka edasi.
Teie kaksikud on jõudnud just sellisesse ikka, kus nad on väga aktiivsed ja järjest iseseisvamad, mis omakorda tähendab, et areneb ka oma „mina“, mis väljendabki lõpututes „tahan-ei taha“, korralduste eiramistes ja püüdluses korraldada ise asju. Kuna nemad püüavad kontrollida ise endaga toimuvat järjest enam, mis tähendab paljud olukorrad lõpevad jonniga ja seetõttu ongi see kõik väga keeruline aeg vanematele. Seda enam, kui peate selle kõigega üksi toime tulema. Kindlasti oleks lastega lihtsam ja pahandusi vähem, kui oleks teil võimalusi ka ise taastuda, kui ei enam ei jaksa, toetuda kellelegi, et jaksata lastest rõõmu tunda.
Mida aga konkreetsetel juhtudel teha saaksite, siis ikka nii, et kui miskit on vaja kindlalt teha, siis väljendage seda konkreetselt, pigem lühidalt (st pikka moraalijuttu kindlasti pole vaja), aga kindlalt ja sõbralikult ja mina-sõnumina, nt: ma ei luba sind haigena paljalt ringi joosta; ma tahan, et paneksid täna soojalt riidesse; ma kardan, et külmetud, ma muretsen, et haigus ei lähe ära, kui …… või siis „mind pahandab, kui pean pidevalt kordama, et on aeg riidesse panna" jne. (vt Suhtlemisoskuste KKK). On ju täiesti loomulik, et ka teie emana võite saada pahaseks ja seda tuleb ka väljendada, kuid ikka mina-keeles ja last mitte halvustades ega karistusega hirmutades. Kui midagi veel vältida, siis hinnanguid lastele (nt „pahaks lapseks“ nimetamist), selle õpivad nad ju ruttu ära ja hakkavad ka teile ütlema ja mis veelgi halvem, see tekitab trotsi (jonni saab rohkem olema) ja kahjustab enesehinnangut. Pigem julgustage neid, tunnustage, kui miskit hästi on (positiivne mina-sõnum: mul on hea meel, et täna panid ise end riidesse; olen rõõmus, et said terveks, nüüd saame õue minna). Positiivne tagasiside on väga oluline, sest sageli saavad lapsed palju kuulda, mida ei tohi ja üldse riidlemist, kuid harvem teada, kuidas tohib ja tunda end edukana.
Kui kohtate jonni, siis see räägib lapse raskusest, halvast enesetundest, abitusest, pettumusest jne. ja sel hetkel nad tõesti ei ole suutelised vanema korraldust kuulama, sest kogu energia läheb iseendaga hakkama saamisele. Nii raske kui see ka sel hetkel niigi pahasele vanemale ei ole, on siiski parim sel hetkel lapsega mitte riielda ega vaielda, vaid hoopis teda aktiivselt kuulata, tema vajadusi ja tundeid peegeldada (nt sulle ei meeldi riidesse panemine; sa oled pahane, kui keelan sind .... jne) Alles siis on laps valmis võtma vanemat kuulda, kui ta ise on rahunenud ja saanud mõistmist.
Soovitan lugeda ka raamatuid, kus on palju juttu piiride seadmisest, viisides, mida kasutada karistuse asemel, millest räägib jonn jne. Need on: J.Juuli raamatud („Minu piirid- sinu piirid“, „Sinu tark laps“), Th. Gordoni „Tark lapsevanem“, A.J.Solter „Nutt ja jonnihood“.
