Tere
Olen 14-aastase poja, 3-aastase poja ja 1,6 a tütre ema. Kõik lapsed on minu jaoks nö murdeeas - kõige väiksema areng on praegu nii kiire, et ei jõuagi kõike jälgida, ta räägib hästi palu ja on väga tragi. Kolme aastane poiss on kodune, lasteaias ei käi, talle ei meeldinud seal ja ma olen seisukohal, et ei peagi käima, kui ma nagunii väiksemaga kodune olen. Kuna aga väiksemal on ka juba oma kindlad soovid ja tahtmised, on neil päris palju omavahelist tülisid. Püüan neid jõudumööda aidata, neid kuulata, lohutada, hoides neid süles jne. Vahel on muidugi tunne, et mõistus on otsas aga enamasti mulle tundub, et saan nende kahega päris hästi hakkama.
Küll aga on tunne, et ma ei oska enam mitte kuidagi rääkida oma 14- aastase pojaga. Temaga ongi olnud raske, juba lasteaiast peale, sest ta on pidanud palju kannatama ja noore emana ei osanud ma tookord kõike märgata ja teda aidata. Nimelt läksin tema isast lahku, kui poiss oli neljane. Lasteaias hakkas ta seda välja elama aga sain sellepärast pigem kasvatajatelt nö pahandada, ma ei osanud aga ka midagi ette võtta.
Laps on olnud väiksest peale kergesti ärrituv, enesehinnang tundub tal olevat madal, kuigi ma olen püüdnud seda tõsta, kiites teda aga mida aasta edasi, seda raskem on mul teda isegi kiita...
Kõik tundub nii masendav. Kool, söömine, suhtumine ellu, meisse, reageerimine asjadele, mida ta ei saa on väljakannatamatu jne.
Kool - juba algklassides oli tal raskusi matemaatikaga. Käisime õpiabis, kus teda taheti vaid paaril korral näha, edasi suunati nö koju õppima. Aga minuga ta õppida ei taha. Ütleb, et mina ei oska õpetada nii, nagu õpetaja ja punkt. Praegu on seis selline, et (7. klassis) ei näita ta enam oma kodutöid, ütleb, et paar ülesannet on tegemata ja koolis küsib õpetajalt. Asjast aga aru ikka ei saa. Fakt on aga see, et kaks veerandit olid tunnistusel matemaatika "kaks" ja praegu, kolmanda veerandi üsna lõpus, on kaheseis. Ise ta ärritub kohe, kui me sellest juttu teeme ja ütleb, et ta läheb parandama. Kui on aga parandamise päev, tuleb ikkagi ära koolist ja ütleb, et ei saanud, mõtleb mingid vabandused, miks ei saanud.
Koolis oleme käinud, õpetajatega rääkinud, mingit lahendust siiski ei leidnud kuna poiss lihtsalt keeldub koostööd tegemast.
Teised ained on enam-vähem korras, on ka neid, kus on käitumine eeskujulik ja hinne 5 aga ka neid kus käitumine on mitterahuldav...Koolis käia ei meeldi talle üldse, kuus ikka paar korda üritab viilida ja koju jääda, kuigi on näha, et midagi viga pole. Kui hakkame nö sundima, et peab minema kooli, hakkab karjuma ja märatsema, ajab pisikesed üles ja kooli ikka ei lähe. Tagajärg on see, et ma ei kirjuta talle tõendit. Aga ka see teda enam ei morjenda.
Suureks probleemiks pean telekamänge, telefonis internetis olemist ja teleka vaatamist. Tema toas on maja ainus telekas ja me küll oleme teinud kokkuleppe, et hiljemalt kell 23 peab olema tuba pime aga tihti kuulen pool tundi või isegi tund hiljem ta toast heli, telekas mängib. Siis ütleb, et jajaa, kohe panen kinni.
Nädalavahetustel on ta suuteline olema seal kella kolmeni öösel. Järgmisel päeval aga peab 9 paiku ikkagi ärkama, sest lapsed kisavad ja siis on ta kõigi peale kuri.
Söömine - see on suur probleem, kuna võin ühe käe sõrmedel üles lugeda, mida ta sööb. Põhitoit on pelmeenid, mida ta endale ahjus teeb. Vahel õnnestub talle sinna kõrvale salatit sokutada. Aga viimasel ajal ta kodus enam üldse muud ei söögi ja see viib mind juba ahastuse äärele. Mismoodi ma saan ta sööma? Kui meil on kindlad söögiajad ja me teeme kogu perele sama sööki, siis tema ütleb, ta ei söö seda ja kui ongi temale enam-vähem sobiv söök. siis ütleb, et tal pole kõht tühi. Ta sööb enda toas teleka taga Väga harva tuleb meiega koos sööma, kui me palume.
Lisaks veel tema räpane tuba, mis mind enam isegi ei ärrita, kuna ta ei taha nagunii, et keegi tema tuppa läheb ja ma püüan seda ka mitte teha. Kokkulepe on, et ta koristab kord nädalas pühapäeval aga ka see juhtub peale pikka pinnimist kuna muidu ta kokkuleppest kinni ei peaks
Olen püüdnud aru saada, miks see kõik nii on läinud. Mees arvab, et olen liiga leebe, pole kindlaid reegleid, peaksin võtma ära telekajuhtme ja telefoni, kui ta käitub halvasti jne. Viimasega ma pole nõus, reeglite osas on tal aga ilmselt õigus. Ometi tundub mulle, et ükskõik milliseid kokkuleppeid ma pojaga ei teeks, ta lihtsalt ei pea neist kinni. Ta on sel hetkel nendega nõus, mida me koos välja mõtleme, pakub ise neid asju, mida tegema peab ja kõik olekski justkui selge aga siis lihtsalt ei tee. Ja kui küsid, miks, siis ütleb, et ma ei tea.
Kui oleks ainult tema teha, siis ta ei tahaks üldse kodus kohustusi, ütleb, et reeglid on nõmedad, istuks ainult oma toas, mängiks telekamänge, sööks rämpstoitu ja ei koristaks kunagi.
Hambaid ei pese ta ka omal algatusel, ainult dushi all käib, mitte küll iga päev aga kui näeb, et juuksed on mustad, läheb ise pesema, paar aastat tagasi oli ka see veel probleem.
Nii, mida me siis oleme olukorra parandamiseks teinud. Käisime nõustaja juures. Saime küll häid nõuandeid kuid poiss ei olnud nõus seal käima, korra oli kaasas aga siis midagi ei rääkinud. Mina aga ei ole suutnud ikkagi kõigest kinni pidada, mis soovitati. Et tuleb rohkem leida positiivset temas ja seda ka öelda jne aga millegipärast ei suuda ma enam seda. Kui püüan teda kuulata, siis ta ei räägi mitte midagi. Või ütleb, et praegu ei taha rääkida, hiljem. Kui lepime siis mingi aja kokku, ei saa, pea valutab jne. Ma saan täielikult aru, et viga ongi meis endis, minus ja mehes aga ma ei tea enam, mida teha, millest alustada või on juba lootusetult hilja?
Pärisisa elab kaugel, välismaal, ja temaga kohtub poeg paar korda aastas. Eksil on pere ja laps, uus beebi tulemas. Mina suhtlen temaga vaid vajadusel, me pole lahkuminekust saadik väga sõbralikult läbi saanud, nüüd on juba okei aga suhtleme vaid poja teemal. Tean, et poiss temaga ka millestki ei räägi ja üldse tahab poeg isale näidata, nagu oleks kõik korras kuna kardab, et isa hakkab pahandama, kui teab näiteks, kuidas koolis tegelikult läheb. Kunagi, kui ma olin sama meeleheitel, kui praegu, rääkisin ikkagi ta isaga sellest, kui kurb ma olen, kui poeg mulle iga päev halvasti ütleb jne ja siis isa rääkis pojaga telefonis, käskis olla minu vastu hea ja käia trennis jms. Aga no mis sest kasu oli...
Isa küll "hoiatas", et hakkab iga nädal helistama ja küsima, kuidas on ta käitunud...see tundus juba mullegi liiga...karm. Tal on vaja isa, mitte mingit valvurit.
Ma olen lugenud palju selleteemalisi raamatuid aga praktikas neid kasutada ei oska, pole jõudu, oskust...mõistus on otsas.
Väga, väga pikk jutt sai ja vaevalt, et keegi mind aidata üldse saab, kui probleem on juba nii sügav...aga hetkel ei ole mul võimalik ka kuhugi psühholoogi juurde minna.
Palju jäi veel kirjutamata aga sain vähemalt natukegi hingelt ära. Aitäh!
|
