Mul on palju muresid seoses 3,5 aastase pojaga: ta ei taha magama jääda-laps uinub alles südaöösel, otsib põhjusi miks voodist välja tulla: pissile, juua, nina kinni, teist patja, teist tekki, autosid padja alla, samal ajal kisub tapeeti seinast lahti jne jne. See on igaõhtune hullumaja. Lihtsalt ei tea, mida teha. Väsimus on suur. Suure, juba teismeeas tütrega polnud selliseid probleeme. Samuti ütleb issile iga päev, et sinuga ma ei räägi ning ignoreerib isa täiesti. Pean kõike sellepärast ka ise tegema, sest isa ei aksepteerita üldse. Tahaksin väga nautida lapse kasvamist, aga kui koju jõuan, siis ei tea, kuhu põgeneda, sest see pidev jonn ja karjumine on väga ära väsitanud.
Olete kurnatud, sest poeg on õhtuti väga rahutu. Suureks katsumuseks on magama maminek. Teie kogemus vanema tütrega on hoopis teistsugune.
See, et ühe pere lapsed käituvad erinevates arenguetappides erinevalt on tavapärane nähtus. Laps tuleb ikka ilmale oma ainuomase geneetilise baasiga. Kui üks laps tegeles oma mina otsingutega vaikselt ja pea märkamatult, siis teine võib olla hoopiski häälekam ja nõudlikum. Lisaks on kindlasti muutunud ka keskkond, mis last kohe mõjutama hakkab. Kindlasti on peresuhted praegu veidi teistsugused, ehk on muutunud isegi elukoht, teine laps peab teie tähelepanu pärast rohkem vaeva nägema, kes teab, kui stabiilne on olukord parasjagu tööl jne.
3,5 aastane otsib jõuliselt oma Mina ja tõenäoliselt annab sellest igal hetkel teada. Ta on hakanud mõistma, et saab ise protsesse oma otsusega mõjutada ja suure tõenäosusega ta seda nüüd teebki. Lisaks on selles eas lastele iseloomulik oma emotsioonidega mitte toimetulek. Kui laps on mingil põhjusel pettunud või vihane ja seda tuleb kindlasti ette, siis lahendada seda mingil kombel loogikaga ei ole võimalik. Laps regeerib veel irratsionaalsemalt. Loogikaga emotsioonide vastu ei saa. Lapsel on õigus väljendada oma tundeid, sealhulgas ka viha ja raevu. Lapsevanem peaks oskama/ suutma lapse viha taluda ja justkui konteinerdada. Kui vanem ei suuda seda, siis jääb viha õhku ja/või läheb lapse juurde tagasi ja kõik see kokku on ühe lapse jaoks liiga palju. Kui laps väljendab oma tunnet mittesoovitud käitumisena, siis tuleks proovida peegeldada seda tunnet lapsele tagasi. Näiteka:”Sa oled kurb/vihane/kuri/pettunud…”. Niiviisi õpib laps mõne aja pärast ise oma tundeid sõnadega väljndama ja ta ei pea ette võtma meeleheitlikke ponnistusi, et teda mõistetaks ja kuuldaks. Selline peegeldamine ja lapse tasandile laskumine peaks olema n.ö. tõeline soov mõista, mõista ilma hukkamõistuta. Kui vanem on sealjuures äraolev või ise probleemide küüsis, siis saab laps sellest hoopis teise teate. On tehtud uuringuid ja väidetakse, et isegi lapsevanema pingeline näoilme või hääletoon võivad vallandada lapse autonoomse närvisüsteemi ning stressihormoonid. Lisan siinkohal lingi videole, mis näitab, kui oluline on kontakt lapsega ja lapsevanema peegeldus lapsele. Kui kontakt katkeb, siis vallandub lapses emotsionaalne kaos. Video on küll ingliskeelne, kuid tekst ei ole nii oluline. Oluline on vaadata lapse reaktsiooni. Videol olev laps on küll oluliselt noorem, kuid põhimõtteliselt sama segadust elab läbi ka 3,5 aastane laps.
Seega on üsna tõenäoline, et võimaldades lapsel saada kaetud teiega kontaktis olemise vajadus, väheneb lapse emotsionaalne pinge ja ta muutub iseenesest rahulikumaks. Võiksite katsetada rahulikke mänge koos lapsega, koos joonistamist jms. On tõenäoline, et sellisel moel hakkab poeg rohkem aktsepteerima ka isa ja koos isaga aja veetmist.
Uni ja puhkus on üks lapse põhivajadusi. Vanema vastutus on lapsele kindlustada piisav puhkus. Õhtuse uinumisega hakatakse tegelema juba mitu tundi enne magamaminekut. Õhtused toimingud peaksid üldjuhul olema ettearvatavad, korduvad ja rahustavad. Kui on söödud ja on ka koos õhtuseid toimetusi tehtud ja natuke ka mängitud ja üksteist kuulatud, siis peaks juba valgust natuke vähendama ja ka televiisori heli vähendama või võiks selle hoopis kinni panna. Siis järgnevad päris unerituaalid (tudiriided, pesu, unejutt, unekalli…). Kuna 3,5 aastasel on tihti elav fantasia ja hirmud, siis on igasugu unenäopüüdjad jms. omal kohal. Võiksite anda pojale valida, kas teha koos unenäopüüdja või panna tondid ööseks kõik kokku kusagile kinnisesse karpi vms. Kui igaõhtused rituaalid on tehtud, siis peaks voodisse ja voodist välja kõndimise ära lõpetama. Lapsele tuleb mõnikord uinumist õpetada. Paned silmad kinni ja jääd magama. Kui laps on päeval saanud piisavalt kuulmist ja mõistmist, siis tuleb ka uni kergemini.
Kokkuvõttes võin öelda, et probleemidega peaks tegelema justkui vastupidises järjekorras eeldatule. Nii õhtuse jonni kui ka magamamineku korrigeerimisel on oodata tulemusi, kui olete ise endaga rahul ja mitte liiga väsinud. Seepärast on esmatähtis leida aega iseendale, et siis seeläbi pühendada end oma pereliikmetele.
