Tere!
Mure järgmine: 6-aastane poiss võtab mingeid olukordi liiga südamesse, lausa niimoodi, et võib 10-15 minutit ärritunult nutta ja halada.
Olen täheldanud, et koos temaga v vaadates kõrvalt, kui ta teistega mängib, siis kaotuse korral on ta tihti pettunud, bravuuritseb, nutab. Tean, et nii nagu täiskasvanuil, on ka lastel eduelamuse ja võidutunnetuse vajadus suur.. aga minu meelest ületab see juba piirid.
Üks viimaseid situatsioone oli lotomängimine, kus algul oli tore ristikesi teha, kuid kui selgus et ta ei võitnud, vaid võitis KEEGI tundmatu Eestimaal.. läks laps endast täiesti välja - hakkas nutma ja jooksis teise tuppa. Andsime talle rahunemiseks aega ja ei jooksnud talle järgi, aga kui nutt teises toas ei tahtnud lõppeda, käisime abikaasaga vaheldumisi lohutamas ja aru pärimas. Sellest aga laps ei rahunenud, vaid jätkas suurt nuttu ja solvumist. Ta justkui ei kuulekski, mis talle rääkida üritatakse.
Mingi hetk olin aga ise nii löödud, et ei oska last ei hea ega halvaga aidata.. ning tulid pisarad silma. Laps lõpetas justkui jalapealt draama ning eelnenut poleks nagu olnudki..
Kuidas aidata tal rahuneda ja oma emotsioone kontrollida?? Läheb ta ju kooli sügisel. Ei kujuta ettegi, mis saama hakkab, kui keegi ütleb talle mööda minnes midagi, mis talle ei meeldi või kehalise kasvatuse tunnis juhtub jääma viimaseks.
Sellist emotsionaalset ja närvilisemat käitumist lasteaias väga täheldatud pole. Eks väikseid urisemisi ikka on, aga eelnevalt kirjeldatud käitumist mitte.
Teie 6-aastane poeg on lohutamatu, kui juhtub mõnes mängus mitte võitma. Samas näitab ta sellist käitumist pigem kodus, mitte aga lasteaias.
Kuigi igasugune lapse käitumine on kommunikatsioon või teade, ei ole alati just kerge jälile jõuda, mis on konkreetse mittesoovitud käitumise taga, mis on selle põhjustajaks. Kõige olulisem on siinkohal vanemate kannatlikkus ja mõnikord ka loomingulisus, et luua olukordi, kus vanemate jaoks mittesoovitud käitumine saaks lõppeda. See juhtub siis, kui saab rahuldatud lapse mingi täitmata vajadus või kui laps õpib end ebamugavust tekitava situatsiooni suhtes sõnades väljendama. Võiksite mõelda, millisel ajal muutus alguse sai, mis oli siis peresuhetes toimumas, mis oli toimumas lapse elukeskkonnas, mis oli toimumas lapse jaoks lähedaste inimeste elus jne.
Võiksite ka mõelda, kas teie laps saab igapäevaselt piisavalt toetust, kas teda kuulatakse ja kas tema mõtteid ja tundeid peegeldatake hukkamõistuta tagasi. Niiviisi areneb lapses teadmine, et ta on väärtuslik. Kui laps tunneb end väärtuslikuna, siis ei vaja ta alati heakskiitu ja võitu, et sellele tundele kinnitust saada. Kui kogu vanema/ vanemate tähelepanu on pidevalt lapsel, siis on aga jällegi oht, et laps ei õpi teistega arvestama ja nõuabki pidevalt iseenda fookuses olemist. Ta rahuneb vaid siis, kui on saanud järjekordse kinnituse, et tema on kõige tublim. Nii küsib ta seda kinnitust ikka ja jälle. Seega on parim hoopis vahepealne variant, ehk siis “piisavalt hea ema” kasvatus. Sellisel juhul on vanem küll lapse päralt teda kuulamas ja talle tema mõtteid tagasi peegeldamas, kuid lapsevanem võtab ka endale piisavalt aega. Näiteks, kui olete hetkel mingi tegevusega ametis ja laps teie poole pöördub, siis ütlete talle, et lõpetate selle tegevuse ja kuulate teda siis või ütlete hoopis lihtsalt, et ma olen täna väsinud, sellest räägime homme.
Laps ei õpi sõnadest palju. Laps õpib eeskuju põhjal. Tihti ei kasuta ta küll otseselt täpselt sama käitumist, kuid lähedasemal uurimisel on siiski võimalik tabada sarnast mustrit. Võiksite mõelda, kas lapsele lähedastest inimestest on veel keegi enda või teiste osas nõudliku suhtumisega või ehk väga selgete, isegi must- valgete väärtushinnangutega või selgelt edule suunatud mõtlemisega vms.
Olenemata sellest, kas jõuate jälile praeguseks väljakujunenud lapse eneseväljenduse põhjusteni või mitte, püüdke luua situatsioone, kus tekiks võistlus pigem iseendaga. Näiteks..…Eile ei tulnud välja,aga peale harjutamist on juba palju parem. Eile harjutasin vihikusse M tähe kirjutamist ja täna tuleb juba paremini välja. Olge selles osas ise eeskujuks. Mõelge ise välja muinasjutte, kuidas tegelased võistlesid ja siis sõbralikult üksteist tunnustasid ja sõpradena edasi elasid või kuidas jänkupoiss alati jooksus karupoissi võitis, aga sellest polnud midagi, sest karupoiss oli jälle kõige tugevam palliviskaja jne. Võite neid muinasjutte ka mänguloomadega koos läbi mängida. Lisaks sellele, et laps naudib koos mängimist, tekib tal ka uus mudel,kuidas võistluslikus olukorras olukordi hinnata.
