Tänan väga asjaliku tagasiside eest! Sellest oli tõsiselt abi! Aga ma sooviksin veel ühe asja kohta nõu küsida.
Praegu on meil lapsega seis selline, et ta on rõõmus, rahulik, kogelmine puudub praktiliselt täielikult, ta suhtleb ka teiste inimestega vabalt ning ise läheb teiste juurde(seda ta varem vältis ja võõrastega/vähe tuttavatega üldse ei rääkinud). Kodus räägib ta väga palju ning selgete soravate lausetega. Praegu on ta lasteaiast kodus olnud mõnda aega (pikk jõulupuhkus ja siis nohu), ja me saame tegeleda üks mure korraga temaga ning asjad laabuvad juba ilusti.
Lasteaias alustas ta sellel sügisel, käis/käib poolikuid päeva ja iga nädal kolmapäev on vaba päev tal olnud. Hetkel laseme tal kodus puhata ja see mõjub talle väga hästi. Plaanis lasteaeda minna on veebruari alguses. Sellest tulenevalt tahaksingi nõu küsida, et kuidas me saaksime teda aidata lasetaiaga seoses. Siiamaani oli meil see nii, et issiga ta hommikul läheb lasteaed, seal hakkab ta nutma(alguses nuttis juba kodus aga tasapisi on ta harjunud ja kodus enam ei nuta) ja palub issiga kaasa. Nutab südantlõhestavalt kuniks issi on ilusti temaga hüvasti jätnu ja ära läheb. Siis läheb õpetajaga rühma mängima ning enam ei nuta. See emotsionaalne hetk hommikul mõjutab jällegi kogelemist ja siis muutub ta ka kodus endassetõmbunumaks(kui ma võrdlen praeguse ajaga, kus ta kodus puhkab). Minuga tema lasteaeda ei ole nõus tulema, ta tahab issiga käia, mina toon ta koju päeval.
Kuidas me saaksime teda aidata, et ta hommikul ei nutaks lasteaias ega ei oleks kurb. Siin on jälle oluline aspekt just nimelt see issi tööle minek, et kuidas aidata tal sellega toime tulla.
Kas oleks teil näpunäiteid õpetajatele, kuidas last paremini toetada, et ta tunneks ennast lasteaias rahulikumalt. Õpetajad on meil suurepärased ja toredad inimesed ning alati valmis koostööks.
Lasteaias lapsele väga meeldi käia, kui me koju tuleme lasteaiast siis me räägime mis ta täna tegi lasteaias ning ta õpib ja areneb hästi seal. Ainukene murekoht on see hommikune nutmine ja issiga kaasa palumine ja see mõjutab tema emotsionaalsust ning sellest on ka päev mõjutatud kuna ta jääb kurvaks.
Tänan, et andsite teada, et olete juba abi saanud kolleeg Tiina Teska vastusest, kes on juba palju olulist ära kirjeldanud ja ega põhimõtteliselt midagi uut lisada ehk polegi. Peamine ju ongi, et poiss vajab kindlustunnet, et issi on olemas ega kao kuhugi ettearvamatult ära. Oletegi märganud, et poiss on rahulikum, kogeleb vähem ja on kohanenud ka lasteaiaga. Kuid nüüd muretsete, kuidas ta peale pikka puhkust uuesti talub isast lahkumist, kui läheb lasteaeda.
Kirjeldate, et isa juuresolekul väljendab poiss oma kurbust ja lahkumishirmu selgemini, nutab, tahab kaasa, kuid rahuneb peagi, kui isa on juba lahkunud. Võimalik, et ta surub oma tunded siis alla või tulebki toime, sest pole issit, kes reageeriks teatud viisil. Teadmata, kuidas täpsemalt, lihtsalt oletus, et ta vajab just sel viisil kohtlemist, lohutust või isa emotsionaalset reageeringut. Jagan täiesti Tiina Teska arvamust, et lapsed peegeldavad vanemaid, mudeldavad, ja nii võib olla, et poiss tunnetab ka isa raskust lahkuda.
Arutlege mehega ja jälgige koos, mida isa siis on teinud ja teeb, kui poiss nutab, kipub kaasa, ei lase lahkuda ning leidke need kogemused üles, mil poiss rahuneb kergemini, tajub, et lahkumine ei ole kuidagi ohtlik, keegi ei muretse. Oletan, et poissi toimetulekut võiks toetada näiteks see, kui nii isa kui teie ise ei väljenda kuidagi muret selle olukorraga, et tuleb minna lasteaeda või kuidas nüüd jälle poiss sellega hakkama saada ja et ta ei nutaks lohutamatult. Siin on kahtlemata üsna keeruline, sest teil on juba palju olnud selliseid hetki ja olete mõlemad mehega olnud üsna tundlikud poisi hirmu pärast, tema nutu pärast. Seda enam, et laps ju lohutust vajab, kuid kuidas seda pakkuda nii, et lohutamine ise ei muutuks tema ohutunde kinnitamiseks, et ongi väga raske ja ongi põhjust karta isa lahkumist?
Üldjoontes võiks proovida nii, et eelkõige oleksite ise kindlad ja rahulikud eelseisva lasteaeda mineku suhtes. Kui teist õhkab veendumust, et seal on tore ja laps saabki hakkama, siis seda hakkab ka laps omaks võtma. Jätkate kindlasti juba seda, mis on juba aidanud, sh seda, et isa seab piire, võtab enda jaoks aega ja poiss saab kodus, turvalises olukorras kogeda, et miskit hullu ei juhtu, kui isa temaga kogu aeg ei tegele. Kui poiss väljendab kurbust või hirmu, on vahel klammerdub või nõudlik, siis peamiselt peegeldage, kuidas temast aru saate, mis ei tähenda, et peaks kohe oma plaane muutma, loobuma oma kavatsusest (minna tööle, teise tuppa) või oma vajadustest võtta aega enda jaoks. See on poisi edasiseks arenguks väga oluline. Kui ise usute, et poiss saab hakkama, siis käitute ka sellega kooskõlas nagu vanemad, ei ole mures ega ärevad (ei vihja ei otse ega kaudselt kuidagi ohtudele), vaid kes peavad loomulikuks, et lapsed käivad lasteaias, vanemad tööl, igal asjal oma aeg jne.
Mida rohkem ta saab kinnitusi, et miskit ohtlikku ei juhtu, issi ja emme on alles, teda on mõistetud (tunnete peegeldamine), issi ja emme ei muretse tema võimalike tunnete pärast, ei näe ise ohtu lahkudes, lasteaeda minnes, siis see kõik samm-haaval annab talle kindlustunnet ja rahu.
