Olen eelnevaidki kirju lugenud ja enam-vähem sarnaseid probleeme on teistelgi. Kuid palun ikkagi neutraalset kõrvalpilku ja arvamust.
1. mure. Meie peres noorima lapsena kasvav 8-aastane tüdruk on kooliminekust peale muutunud kuidagi lapsikuks. Ta ei tahtnud üldse kooli minna ja on korduvalt öelnud, et tahaks olla 5-aastane. Ta oli koolimineku kohustusest ikka nii häiritud, et minu arvates jäi isegi kõhnemaks (söögiisu õnneks taastus). Küsisin temalt, kas ta oskab öelda, miks ta kooli ei taha minna, ta alguses ei osanud selgitada. Kuidagi saime ikkagi arusaamiseni, et ta kardab suurt koormust, vastutust ja ebaõnnestumisi. Püüdsime siis seletada, mida me temalt ootame ja mida peame tähtsaks - seletasime, et koolis tehakse täpselt nii kergeid või raskeid asju, millega üks 7-aastane tüdruk väga ilusasti hakkama saab, et laste oskustega on koolid ja õpetajad arvestanud. Ja et õppimine nõuabki alati pisut pingutust, aga kohe kõike hästi oskama ei pea ja siis on abiks harjutamine. Igatahes tema halvav hirm taandus. Kuid nüüd tekkis asemele titemängimine, samas ka vingumine, kergesti solvumine, kriiskamine, karjumine, solvamine jne. Ja abitus. Ta igal hommikul kulutab oma 10 minutit selle peale, et vingub, kuidas ta ei oska hambaid pesta ja et mina peaksin seda tegema. Üldse kõik elementaarsed asjad. Lisaks kipub ta rääkima võltsi titahäälega, aga kipub ka kriiskama ja karjuma ja inetult ütlema (et mina olen vastik näiteks ja et ma ei kuula teda lõpuni ja et ma ei saa temast üldse aru). Ma ei tea, miks ta seda teeb. Olen öelnud, et mulle selline titetamine ei meeldi. Olen alati esitanud täpsustavaid küsimusi, kui ta millestki räägib - kõik selleks, et mõistaksin teda. Aga ikkagi tunneb laps, et ma teda ei mõista. Ja ta pole kuigi enesekindel - arvan, et see kriiskamine ja solvumine näitavad seda. Kas peaksin nüüd selgitama, et ka muus elus on teatud oskused, mida 8-aastasele peetakse jõukohaseks? Mida veel võiks teha, et tema imelikku lapsikust lõpetada ja tema käitumist rahulikumaks muuta? Pinge on tal ilmselt suur, sest ta krigistab öösiti jälle harilikust rohkem hambaid (suguvõsas levinud).
2. mure. Lugesin ühest eelnevast vastusest, et kui lapse ühele käitumisviisile reageerida iga kord erinevalt (kord olla rahulik, osavõtlik, kord tõsta häält, kord ignoreerida), siis tajub laps ebakindlust ja piiride puudumist. Kuidas võiksin käituda, kui laps hommikul on 100% abitu hammaste pesemisel, riietumisel, kammimisel, söömisel - tahan, et ta teeks kõiki neid asju ise, kuid minu meeldetuletustele järgneb kriiskamine ja tüli. Samas on vaja meil kõigil õigeks ajaks jõuda tööle, kooli ja päris ilma meeldetuletusteta jääks asjad lihtsalt tegemata. Kooli ja tööle hilinemine ei tule minu tõekspidamiste järgi kõne allagi. Seega on vaja leida lahendus, kuidas saada laps 30 minuti jooksul tegema ära kõik elementaarsed hommikused tegevused, ilma et mina peaks neid meelde tuletama - ja kõik see ilma solvangute ja kriiskamiseta. Sama ka enda (ja vahel ka teiste) järelt koristamise kohta. Olen ise vahel rahulik ja suudan tüli vältida, vahel jälle ei jaksa ja siis karjume üksteie peale koos. Ühesõnaga, kas on universaalset käitumisviisi, millega laps tajub piire? Kui kaua võib lasta lapsel enda peale kriisata? Kas see kaob iseenesest või peaks kuidagi sellele tähelepanu juhtima?
Olete täheldanud, et just kooliminekuga seoses on teie tütre käitumine muutunud. Solvumised ja kriiskamised, iseseisvumise suurenemise asemel hoopis titalikkus ja abitus. Tundub nii, et teie mure nr 1 ja 2 räägivad ühest ja samast teemast – tütre raskus kohaneda kooliga seonduvaga, kohustuste ja vastutuse suurenemisega, tema murega, kuidas uute nõudmistega toime tulla. Tundubki nii, et lapsel võibki olla päris suur mure ja see räägib ju tema vastutustundest, sellest, kui tõsiselt ta nõudmisi endale võtab. Titaks olemine oleks sellest ilmselt pääsemine.
Olete püüdnud tüdrukut rahustada, saite olulisi asju teada. Kirjutate, et esialgu näiski lapse hirm kooli ees taanduvat. Kuid ometi hakkasid ilmnema teised märgid ja võimalik, et lapse ei tunne end jätkuvalt piisavalt hästi.
Hea, et olete lugenud ka teisi sarnaseid kirju ja vastuseid. Muidugi on teie mure paljudes kodudes aktuaalne. Samuti on tervitatav ja mõistetav, et püüate igati last toetada, kuid ei soovi siiski võtta võimalust ära, et ta teeks siiski neid asju ise, mida oskab. Arusaadav, et saate pahaseks, kui on oht kooli või tööle hiljaks jääda.
Küsitegi, kuidas seada piire ja toetada ka lapse hakkamasaamist. Olete väljendanud, mis teile ei meeldi – see ongi hea viis, öelda, mis teile ei sobi, mis häirib jne. ja kasutada mina-keelt (vt ka Suhtlemisoskuste KKK). Lisan veel, et jälgige, et mina-sõnum sisaldaks lapse käitumist hinnanguvabalt (tita või titetamine on sildistamine), konkreetset mõju (kahju) teile ja teie tunnet. Näiteks: kui sinu hambapesu võtab aega 10 min (või kui pean sind aitama, kulutan lisaaega, siis ma muretsen kas jõuame õigeks ajaks kooli ja tööle. Seega väljendage selgelt, kus on teie piir, mida te ei salli, kuid vältige hinnanguid, etteheidet lapsele. Küllap oletegi kogenud, et väiksemgi kriitika või süüdistus teeb asja hullemaks, laps solvub, protestib, muutub pigem rohkem abituks. Ma ei arva, et peaksite eksperimenteerima kord ignoreerides, kord häält tõsta, siis jälle olla osavõtlik. Olge loomulik, st ehe ja aus, öelge just seda, mis teid konkreetselt sel hetkel häirib, teesklus ja manipulatsioonid ei aita teie last mõista teie piire ja iseendaga hakkama saada.
Mina-sõnum, eriti kehtestav mina-sõnum, millega väljendate oma häiritust või pahameelt, võib tekitada lapses siiski vastuseisu, nt trotsi, nuttu või jätkab mõnda aega siiski abitut, nõuab, et teeksite midagi, mida te ei pea vajalikuks, siis seegi on loomulik. Ühe korraga ei saa ta ju kohe ümber lülituda ja muutuda kiirelt toimetavaks. See aga viitabki tema murele, tema halvale enesetundele ja see võib olla sinna kuhjunud juba mõnda aega. Nagu teiegi olete märganud, et tütar muutus märgatavalt juba enne kooliaja algust. Lisaks sellele, mida juba proovisite ja saite lapse mure kohta olulist teada (kardab ebaõnnestumisi, suurt koormust jne). See oli väga oluline, et ta sai teiega oma murest rääkida. Kuid kirjutate ka seda, et hiljem tütar kurdab, et te ei saa temast aru ja siis sageli hakkab kriiskama. Sellistes olukordades, kui lapse käitumine viitab tema raskusele (kurdab midagi, näitab abitust) või halvale enesetundele (solvub, kriiskab), siis kasutage aktiivset kuulamist, st temas toimuva peegeldamist (vt ka seda Suhtlemisoskuste KKK või Th. Gordoni „Tark Lapsevanem). Aktiivne kuulamine toimib just seeläbi, et laps kogeb, et teda mõistetaks ja ta võib tunda oma tundeid kartmata hukkamõistu ja arvustamist. Nii nagu teiegi kogesite, vahel on nii ei aita sugugi rahustamine, nõu andmine või küsimuste esitamine, et rohkem teada saada. Laps vajab sel hetkel peamiselt aktsepteerimist, toetamist ja seeläbi tuleb ta iseendas toimuvaga paremini toime, kui taa saab oma raskusi, hirme, ka solvumist väljendada. Aktiivne kuulamine ei tähenda, et toetate tema abitust, nõustuksite kõigega või loobuksite oma arusaamadest. Aktiivne kuulamine tähendab, et väljendate, kuidas aru saate sellest, mida tema tunneb, mis talle mureks on, raskusi valmistab. Näiteks alustades: sa tahad, et ma sind aitaksin; sulle meeldiks vahel jälle väike tita olla; sa muretsed, kuidas koolis hakkama saad jne võib tütar jätkata ja usalduse kasvades väljendada rohkem endas toimuvat. Edasi võib jutuajamise käigus mõelda juba koos, kuidas hommikul pahandusteta toimetada, mida ta vajab, et kergem hakkaks, oleks kindlam olla jne. Nagu oletegi täheldanud, eelkõige vajaks laps rahunemist, saada kindlustunnet, et te mõistate ja alles siis on ta suuteline oma võimetekohaselt iseseisvalt tegutsema. Võib ju oletada, et titalikumaks muutumine väljendab tema soovi saada tagasi endisi aega, tunda end kaitstuna, hoolitsetuna, hellitatuna ja tunneb sellest puudust. Või on ta märganud, et titad saavad tänu oma abitusele erilist hoolt, midda temagi ihkaks. Jälgige aktiivse kuulamise käigus, millele laps jutu viib, mis on tema katmata vajadus praegu - seda olekski oluline arvesse võtta, et tütre hakkama saamist toetada.
