Meie aastane laps on hetkel perioodis, kus võõraste lähedal olles ei tohi emme/issi tema juurest meetritki eemalduda. Isegi vetsu ei luba minna, muidu on suur nutt ja ahastus valla.
Mõni kuu tagasi oli olukord hoopis teine ja äkki on ka mõne kuu pärast jälle muutunud.
Kas olukorra valguses oleks mõttekas kingiks saadud kinopiletid kasutamata jätta, kuna põhjus ei ole piisav, et last praegu hoidjaga jätta. Või oleme siis vastupidi kurikuulsad "kanavanemad" kes oma juba aastaseks saanud lapsest sammugi eemalduda ei suuda?
Vanuse muutudes võib tõepoolest tuua kaasa ootamatuid ilminguid ka lapse käitumistes. See, mis beebieas kulges muretult, ei pruugi sugugi toimida aastase või kahese jaoks. Aga õnneks ka teistpidi, laps muutub iseseisvamaks ja nii mõnedki mured taanduvad ja vanematelgi võimalusi rohkem enda peale mõelda.
Nii võibki eeldada, et teie lapse sedavõrd suurenenud püüd teid kontrollida, et ei jää sammugi maha, on ajutine. Kui laps ei luba teil eemalduda vaid võõraste juuresolekul, siis on ilmne, et ta ei tunne end turvaliselt veel omaks võtmata inimeste seltsis või võõras keskkonnas. Kuid on ka neid lapsi, kes käivad emme (või issi) sabas ka tavapärases koduses olukorras ja eriti tavaline on see just teisel eluaastal.
Niisiis, on see praegu väga loomulik käitumine ja muretsemiseks põhjus ei olekski. kuid jah, mida aga teha, kui sooviksite veidi enda jaoks aega võtta ja kahekesi välja minna? Parim oleks ju see, et saaksite ka ise rahulik olla, et laps on hoitud ja tunneb end hästi. Kui peaksite lapse nutvana hoidjaga koju jätma, siis võib tõesti olla nii, et te ei saa omaette võetud aega ja filmi nautida ja laps edaspidi klammerdub veelgi rohkem, hirm ja ebaturvalisus saaks kinnitust.
Raske on konkreetset nõu anda - minge või ärge minge kinno. Kuid tõepoolest on ju parim lapsele ja teie meelerahu heaks, et laps jääks koju inimesega, kes on talle tuttav, omaks võetud ja ta ei peaks kogema hirmu. Mingil juhul ei soovita ära minna salaja, et pääseda lapse nutust ja klammerdumisest. See annaks kindlasti põhjust lapele teid mitte usaldada ja tunda ebaturvalisust.
Selleks, et saaksite vahel välja minna ja lapse kellegi hoolde jätte, oleks hea teha ettevalmistusi. Näiteks aidata lapsel kohaneda ühe kindla hoidjaga järk-järgult ja ajaliselt järjest kauem. Kohenemine ja omaksvõtt on kergem, kui ta saab olla hoidjaga esilagu teie enda juures viibides ja omas kodus. Kui iga kord hoidja ilmumine tähendaks teie ärakadumist, siis ei saaks sellest nii pea asja. Samuti võib olla lapse jaoks keerulisem taluda teie äraolekut, kui selle jooksul oleks ka magamamineku aeg (eriti õhtune) – siis on lapsed kõige tundlikumad ja vajavad tuttavat lähedast inimest ja oma voodit, st tuttavat keskkonda ja rutiine.
Kuid lapsed on ju väga erinevad ja nende kokkupuude ja kogemused võõrastega samuti. Anda ühest juhtnööri, mis vanuses on sobiv minna kodunt välja ja jätta lapse kellegi hoolde, oleks ülearune. Palju oleneb ju konkreetsetest asjaoludes, kuid peamine on osata näha. milline on ühe või teise valiku ettearvatav mõju. Iga ema teab seda oma lapse kohta ise kõige paremini, milleks laps valmis on.
Seega mõtlemisainet on ja soovitan teil usaldada oma sisetunnet.
