Meie 2,5aastane laps on oma toas ja oma voodis maganud nüüd juba üle paari kuu ja üleminek sinna läks kaunis sujuvalt. Õhtuti peale unejuttu ja laule kutsus meid uinumise ajal küll oma tuppa, et me teda vaataks või paitaks, kuid ei midagi väga tihedat ega väsitavat. Viimasel ajal on see kutsumine aga läinud palju jõulisemaks. Tundub, et poiss on ka ära jaganud, et kui valjult hüüda, saabutakse kärmelt, sest muidu ärkab väikevend. Lisaks kutsub ta sellise tihedusega, et jõuab vaevu elutuppa kõndida ja maha istuda, kui juba hakkab hüüdmine lastetoast kostma. Kuna oskamatus olukorraga toime tulla on suur, siis on õhtud muutunud päeva ebameeldivamaiks osaks.
Oleme proovinud selgitada, et hüüda kõvasti ei tohi, vend ärkab. Tundub et saab aru, kuid isu kutsuda on nii suur, et kutsub ikka. Vahepeal aitas et: kas sa tahad väga kutsuda? Emme ei taha et sa kutsud. Ma tulen ja käin sind ise vaatamas. See sobis päris pikka aega ja nii said mõlemad lapsed lõpuks rahus magama. Nüüd aga enam ei toimi.
Meie elus mingeid lisamuudatusi (lisaks jõuludele) viimasel ajal olnud ei ole. Ka magamise kellaajad tunduvad igati lapsele sobilikud, nii et ei oskaks sealt põhjust otsida. Lisaks kardan, et kuna peatselt alustame lasteaiaga harjutamist, äkki läheb olukord veel hullemaks.
Meil on tulnud nüüd ette olukordi, kus oleme poja siiski unne kaisutanud. See talle väga meeldiks. Ise tegin seda, kui ta kord peale suurt pidu külalistega oli silmnähtavalt endast väljas ja vajas rahustamist. Abikaasa on hiljuti valinud kaisutamise, kuna sel juhul laps ei hüüa ja aja teist last üles. Kas vaid sellest 2-poole aastasele vast piisabki? Korra sai, miks enam mitte. Kuidas nüüd edasi toimida?
Kuigi lapse magamaminek oma voodisse kulges esialgu üsna sujuvalt, on nüüd igaõhtune rituaal osutunud üsna kurnavaks - lapse hüüded ja kutsumised ei näi lõppevat. Olete püüdnud erinevaid asju, mõni on toiminud ka, kuid samas kahtlete, kas kaisutamine ikka on hädavajalik igaõhtune rituaal. Võib ju tõesti olla nii, et vahel on erandkorras vaja lapsele rohkem tähelepanu pöörata, et tal aidata rahulikult uinuda, kuid kui see kujuneb igaõhtuseks pikaks rituaaliks, oleks see teile üsna koormav.
Nii see on, et kui laps saab hea kogemuse, siis seda ihkab ta jälle. Kui laps märkab, et mõni tema käitumine kutsub esile vanemate meeldiva reageeringu, siis kordabki oma käitumist oodates kindlat tuttavlikku meeldivat kohtlemist. Lühidalt öeldes – mis töötab, seda on mõtet korrata.
Kui soovite mõnest harjumusest vabaneda, siis tasuks kaaluda oma reageeringu muutmist. Kui nüüd üks lihtsustatud näide tuua, siis kui laps õhtuti magama minnes kõva häält tehes või nuttes teab, et saab kaisutada ja see talle meeldib, siis niipea, kui ta sellest seosest aru on saanud, üritab ta seda korrata. Kuid jah, nii lihtne ei pruugi siiski lahendus olla, et lihtsalt ignoreerida lapse rahutust, raskust uinuda või nuttu. Edasi oleks siiski oluline mõista, millest lapse õhtune rahutus, kõvahäälsed hüüded või nutt räägib, st mida laps vajab. Laps ei ole ju pahatahtlik kaval manipuleerija, ta püüab omal moel väljendada midagi olulist ja tema ootus on, et vanemad võimaldavad talle seda, mida ta vajab, sest selle aluseks on tema mõni raskus või mure – on see siis hirm olla üksi oma toas või pimedas, kujutlus, et jääb millestki olulisest ilma, mis toimub teises toas, soov tunnetada, et suudab emmet-issit midagi tegema manna, kui tahab ja seeläbi saada turvatunnet ja kontrollitavust või veel midagi muud. Ilmselt oleks ta väga pettunud, kui te üldse ei reageeriks, tema võimalik ebakindlus ja hirmud võiksid saada kinnituse, tal oleks üsna raske sellega üksi toime tulla.
Arvestades lapse vanust, siis on täiesti eakohane püüda vanemaid panna tegema midagi, kutsuda neid vaatama, mida ta on korda saatnud (nt pildi joonistanud või torni ehitanud, redelil roninud jne) küsida magamamineku eel korduvalt juua või unejuttu, st tunnetada, et temast oleneb midagi. Et see ei muutuks aga liialt koormavaks või ebasobival ajal korduvaks, siis võiks püüelda selle poole, et laps saaks päevasel ajal piisavalt tunda, et olete tema jaoks olemas, eelkõige emotsionaalselt (see on selles vanuses nüüd eriti tähtis), reageeriksite, ta saab teid mõjutada, piisavalt tähelepanu ja reageeringuid, tunnetada kontrollitavust ja turvalisust, et kõik on endiselt hästi. Seda enam, et ta võib ju ikkagi tajuda väikevenna tõttu, et te ei ole enam endiselt vaid tema päralt. Sellega leppimine ei ole ju üldse kerge. Niisiis, see, kuidas möödub päev ja kuivõrd on kaetud lapse vajadused, võib mõjutada magamamineku kulgu. Õhtul , kui laps ja teie ise olete juba piisavalt kurnatud nii füüsiliselt kui emotsionaalselt, olete ju kõik rohkem tundlikud ja kõik väljendubki intensiivsemalt.
Mis puutub veel võimalusi aidata kaasa lapsel õhtuti uinuda, siis püüdke enda jaoks läbi mõelda need rituaalid, mis on teile endale vastuvõetavad ja jääge nende juurde. Andke ka lapsele teada, mida teete ja mis teile ei sobi. Seda olete juba teinudki, kuid vahel on vaja ka korrata. Näiteks kui te ei pea vajalikuks, et laps uinuks vaid kaisutades, siis pakkuge seda piisavalt varasemal ajal, sest see on ju tema loomulik vajadus, mida ei peakski eirama. Kuid kui saabub magamaminek, siis tehke vaid need asjad ja niipalju kui näib kohane (unejutt, pai, head-ööd-kallid vms) ja kõik. Mõelge läbi ja arutlege, kas on vajalik nt vähene valgus, uks praokil vm sobivad rahustavad tingimused. Küllap ta katsetab ikka piire ja kui siiski tagasi lähete, siis võiks olla jätkuvalt konkreetne (nt üks pai ja kõik) ja mitte pakkuda nö lisahüvesid, mida ta ikka ja jälle uuesti katsetab.
Mõte on selles, et ta saaks seda, mida vajab ja on loomulik tahta, piisavalt muul moel, st teile sobival ajal ja viisil ning kogeda, et mittesoovitavad käitumised ei anna tulemust. Kindlasti ei muutu lapse harjumused üleöö ja ei aita ühest korrast, et muuta senist rituaali, kuid kui laps kogeb, et kõik on tõepoolest hästi (ja terve päeva jooksul), emme-issi on endiselt kindlad oma tegudes, mõjuvad rahustavalt, on sõbralikud, jagavad talle tähelepanu ja hellust, pole miskit vaja karta, siis tuleb temagi toime omaette uinumisega ja tulevikus on kergem kohaneda ka lasteaiaga.
