meil hetkel need nutud ja pissihädad hulluks läinud sest tahab kaissu magama. Laps sai kaks kuud tagasi oma uue voodi ja toa,mehega kolisime suurde tuppa ( korter meil väike 43ruutu ja toad kõrvuti) laps magas seal hästi ja meeldis, käis 1-2x pissil ja magas. siis hakkasin teda suurde tuppa kaissu võtma kui mees soomes ( enne kui yhes toas olime pold selleks vajadust) kui mees koju tuli ei tahtnud väga oma voodisse minna aga algul siiski läks aga pidin istuma ta toas kuni magama jäi. siis sai vahepeal jälle kaissu kui issi soomes ja tagasi tulles asi läks hullmaks. kuigi istusin ta toas ta nuttis et tahab kaissu ja pissihäda ei lase magada ja uni ei tule ja nii venisid õhtud poole ööni. Lõpuks otsustasin ja ütlesin et pole mõtet ta toas istuda sest see ei aita ja istun diivanil, siis ta näeb mind vajadusel. ja otsustasin ka seda et see nädal kui núüd issi soomes kaissu enam ei saa sest nii ei saa pärast teda oma tuppa. ja nüüd iga õhtu on nutt ja jooksmine. ma olen rääkinud ilusti ja lõpuks ka riielnud.. lõpuks jääb magama aga alla 2 tunni see aega ei võta. küsib millal kaissu saab (mainin ka ära et igaöö käib ta 4 ajal pissil ja siis tuleb kaissu). seletan talle et ei saa teda kahjuks enam kaissu võtta, sest kui lubasin seda siis läksid magamaminekud hulluks. ja ta ikka jaurab ja jaurab. kas tõesti pean alla andma ja kaissu võtma? kas pean jagama voodit mehe ja lapsega? talle ei piisa kui poole öö pealt kaissu tuleb, kas peaks selle ära jätma? kuidas veel vastata või käituda??? olen nii väsinud juba...
Tänan, et täpsustasite oma muret. Teie kirjast nähtub, et laps reageerib väga selgelt muutusele. Kõigepealt toimus muutus oma toa ja üksi magamise osas. Hiljem võis ta issi Soomes oleku ajal kaisus olla ja pärast jälle ei võinud, kuigi kaisus oli ju nii mõnus. Pealegi võis laps tajuda, et emme on natuke ehk õnnetu, kui issi on Soomes ja ka see suurendab kohe lapse ebamugavus- ja rahulolematustunnet. Kui laps on keskmisest tundlikum, siis kõik see on justkui duubeldatud.
Kuigi lapse omaette magamist peetakse kasvatuslikult mõistlikumaks ja lõppkokkuvõttes ka mugavamaks lapsevanemate jaoks, ei saa ma teile kahjuks kindlalt soovitada, kas laps võib olla kaisus või mitte. Mõni laps on maganud kaisus 10 eluaastani ja kasvanud ikka tubliks ja mõistlikuks täiskasvanuks. Kõige olulisem on see, et te jääte iseendale kindlaks, sest lapse jaoks on kõige keerulisem toime tulla olukordadega, mis ebamäärased või muutuvad kiiresti ja kus vanemad ühel korral keelavad, teisel korral aga lubavad. Laps ei suuda veel mõtestada ja isegi sügavalt mõista, kui emme seletab, et kaissu saab kui issi on ära. Selline olukord tundub lapsele ebaloogiline ja segadust tekitav ja ehk ka ebaõiglane.
Kui otsustate siiski, et laps peab magama omaette, siis ärge laskuge liiga pikkadesse seletustesse. See ei tööta. Öelge lapsele, et emme magab issiga, sest emme ja issi on mees ja naine. Laps magab omaette. Kindlasti tekitab see lapses frustratsiooni ja vastupanu, kuid kui jääte iseendale kindlaks, siis rahuneb ja lepib ka laps kiiremini. Sellisel ümberharjutamise perioodil tasuks päevasel ajal või ka õhtul enne uneaega olla rohkem lapse päralt, olla temaga kontaktis nii emotsionaalselt kui füüsiliselt. Võib olla tuleks kasuks ka mõne lasteraamatu korduvast ette lugemisest ja sirvimisest, kus väikesed lapsed või loomalapsed tuduvad omaette. Samas võite ka sellise muinasjutu ise välja mõelda ja lapsele jutustada kasutades kaisukaid või muid mänguasju.
Kuna olete hetkel ise kurnatud, siis leidke endale keset päeva midagi meeldivat, mis tekitab positiivseid emotsioone, millega saaksite korraks lõõgastuda, sest õhtune lapse omaette magama suunamise missioon on mõnda aega kindlasti pingutust nõudev.
