Mul on suur mure oma 13-aastase poja pärast. Probleeme on nii palju, et ei teagi, millest alustada.
Põhiline on praegu kool. Tal on juba kolmandat aastat raskusi matemaatikaga aga end aidata ta ei lase. Ütleb, et küsib koolis õpetajalt aga ta ei tee seda. Õpetajad on olnud vanemad, ilmselt ka rangemad, olen nendega ise kohtunud ja ma arvan, et laps ei leia nendega ühist keelt. Samas aga kodus ta ka ei taha, et meie näitaks, kuidas üks või teine asi selgeks saada. Saab aga kahtesid ja ühtesid ja veerandi hindeks ka kahed. Aasta on siiski olnud alati kolm, st kaks veerandit on suutnud ka kolmeks hinde kokku saada.
Asi polegi tegelikult minu jaoks nendes hinnetes, kui teda ennast ei häiri, siis las olla. Aga samas ega ta õnnelik ka ju selleüle pole, et kahed on. Püüan leida ikka midagi positiivset, mida kiita ja esile tuua aga saan aru, et koolis seda jällegi ei tehta ja keskendutakse negatiivsele. Nüüd helistaski mulle taas klassijuhataja, kes tahab rääkida matemaatika õpetaja ja mu lapse juuresolekul nendest hinnetest. Ma aga ei tea, mida ma peaksin ütlema? See õpetaja on mind juba süüdistanud selles, et ma ei saa oma lapsega hakkama, et laps on mulle pähe istunud ja temast võib saada järgmine koolitulistaja. Selle viimase väite ta tõi välja peale seda, kui koolis üks klassikaaslane kukkus, kuna keegi poistest oli jala taha pannud, minu laps oli üks nende seast, kes sel hetkel juures oli. Kukkuja ise poissi ei süüdista, nad on sõbrad, ka peale seda juhtumist, samuti ei süüdistanud lapse ema mind ega poissi, rääkisin pojaga vaid, et sellised müramised võivad lõppeda väga halvasti, see poiss kukkus end väga katki aga oleks võinud ka veel hullemini minna...Peale seda pole ma ühtki korda kuulnud, et oleks midagi vägivaldset koolis toimunud või tundides kuidagi ebanormaalselt käitunud. Jah, paar märkust sel veerandil on olnud, et räägib tunnis või segab tundi aga mina sellest numbrit ei tee. Minu meelest on koolis õpetaja see, kes peab suutma oma tundi niimoodi läbi viia, et lastel oleks huvitav ja ei tegeleks muude asjadega. Või kui ikka on probleeme, tuleks sellest lapsega rääkida mitte e-kooli märkusi laduda...
MInust võib jääda mulje, nagu ma süüdistaks kõiges kooli aga tegelikult ei ole mul mingit tahtmist selle kooliga koostööd teha, kuna laps on esimesest klassist peale nö sildiga "paha poiss" ja üleüldse vanemad õpetajad seal poisse ei salli, seda on nad ka otse välja öelnud...See omakorda on tekitanud minus tõrke sinna jälle minna ja kuulata, kui halb ema mina olen, kool ei ole kunagi midagi valesti teinud. Oleme ka kooli psühholoogiga rääkinud, kes on lapse nö normaalseks tunnistanud, ta on juures istunud, kui on olnud vestlused õpetajatega, silmi pööritanud õpetaja jutu peale aga mingit lahendust pole leitud.
Kodus on lapsega muidugi ka probleeme...ta võtab kõike, mida me räägime, õiendamisena. Ma tean, et peaksin peegeldama ja teda kuulama aga iga kord läheb see kuidagi selliseks, et tema röögib mu peale ja mina lähen sellest ka kohe närvi. Ma lihtsalt ei tea enam, kuidas temaga suhelda. Ma saan aru, et tal on ka sada asja, mis seda käitumist võivad esile kutsuda, alustades sellest, et elan tema isast juba 10 a lahus ja ta näeb isa väga harva, paar korda aastas ja muul ajal nad ei suhtle. Isal on omal pere - naine ja väike laps.
Minul on uus elukaaslane juba 5,5 aastat, meil on kaks väikest last temaga. Suurem poiss sai kiiresti mu mehega sõbraks, alguses oli nende läbisaamine väga hea, nüüd muidugi nääklevad ja kaklevad nemad omavahel ka.
Me elasime linnas, kuid nüüd suve lõpust kolisime maale, see mõte muidugi ka lapsele üldse ei meeldinud. Samas koolis ta käib linnas edasi ja sellest probleemi pole teinud. Küll aga on popitamised tulnud viimasel ajal jälle kergemini, ütleb hommikul lihtsalt, et kõht või pea valutavad, mida ma näen, et see pole nii. Kui ma näen, et ta pole haige, ei kirjuta ma talle puudumistõendit ka. Aga ka see pole vist piisav motivaator end kokku võtta ja kooli minna...Samas on ta õhtuti südaööni üleval, mängib oma xboxiga ja veedab seal tunde.
Südames ma tean, et ta on väga heatahtlik, südamlik, armastab oma venda ja õde ja talle meeldivad loomad. Ta lihtsalt ei suuda vastu panna nendele mängudele ja ei suuda ka end distsiplineerida ise. Me olme siiani otsustanud, et me nende tema lemmikasjadega ei manipuleeri ja ei karista aga täna ma siiski tegin seda, kui ta jälle koju jäi koolist. Võtsin ära tal interneti telefonist kui ka teleka juhtme. Ta karjus mu peale muidugi, et ma olen idikas ja ta vihkab mind aga see mind ei morjenda. Mulle lihtsalt tundub, et tal on vahepeal vaja sellist ilma nende asjadeta olemist, et ta tuleks meie maailma tagasi. Kui tal mingi aeg telekas ei töötanud siis oli ta meiega koos palju rohkem, nüüd ta isegi ei söö samal ajal, kui meie. Söömine on muidugi ka omaette teema, ma võin ühe käe sõrmedel üles lugeda, mida ta sööb ja nendest vaid paar asja on tervislikud. Sama toitu sööb ta harva, mida meie. Me püüame teha tema maitse järgi kuid see on pea võimatu, kuna ta leiab alati midagi, mis talle selles toidus ei maitse. Keegi teda sööma ei sunni, kui ta ei taha. Samas aga ostab ta igal võimalikul juhul endale magusat ja sellest võiks ta eladagi. Kehalt on ta aga väga kõhn ja välimuselt kahvatu. Kardan ka ta hammaste seisukorra pärast, sest neid ta peseb vaid pideva meeldetuletamise peale, kui ma pm juba tal kõrval seisan, et ta läheks hambaid pesema. Mul aga ei ole alati seda jõudu, sest on ka kaks väiksemat (1,4 ja 2,11 aastased), kes palju tähelepanu vajavad.
Mehega on meil suurema poisi osas ka palju lahkarvamusi ja pole alati ühel meelel tema kasvatuse osas, muus osas on meil väga hea ja harmooniline suhe, saame hästi läbi. Aga kui tuleb suuremaga mure, siis mina kipun last pigem kaitsma ja tema tahaks karistada.
Mida ma peaksin tegema, et tal koolis paremini läheks, et ta korralikumalt sööma hakkaks ja oma tervist hoiaks? See, et ta meie peale karjub, on tema vanuses vist okei, see läheb üle...
Jah, siin on nüüd küll palju asju mille pärast muretseda, kuigi osa asju on ju ka hästi: kirjutate, et poiss on heatahtlik, armastab loomi, saab väikse õe-vennaga läbi. Kuid hädas tundub ta olevat ja teie emana saate ehk siiski olla rohkem toeks ja samas ka kindlamalt piire panna.
Jutuajamised 13-aastase poisiga peaksid ikka olema pigem dialoogid kui monoloogid, selles vanuses laps (ja tegelikult iga laps) tahab, et ka teda kuulda võetaks, et tema soovide ja vajadustega arvestataks. Palju probleeme hoiab ära see, kui teha lapsega kokkuleppeid: kui rääkida läbi päevaplaan (millal õppimine, millal trenn, millal arvuti jne - kindel plaan aitab hoida tasakaalu) ja poisi kodutööde osa (oma toa korrashoid, kogu peres kehtivate reeglitega arvestamine, poisi osa majapidamistöödes jms), siis juba see on palju rahulikum elu. Mõistagi - kokkulepe ei ole see, kui teie ütlete, kuidas olema peab, kokkulepe on ikka läbirääkimiste kaudu tekkinud ühine lepe. Täiskasvanu peab küll silma pea hoidma, eriti kui kokkulepped on äsja sõlmitud.
Samas on vanemluses palju asju, milles just teie ütletegi, kuidas peab olema: igaõhtune hambapesu ei kuulu läbirääkimiste alla, see on elementaarne hügieen, samuti ei ole mõtet teha poisile erimenüüd. Pereelu on meeskonnatöö, kõik peavad arvestama kõigiga, kõigil peaks kodus hea olla olema. Laste armastamine ja nende teenindamine on kaks eri asja. Kui saate poisi endaga koostööd tegema, läheb ka teie elu kergemaks, praegu võib teie kerge ärritatuse põhjus olla muu hulgas selles, et teil on liiga suur koorem, liiga palju vastutust. Kui inimese enda vajadused on rahuldamata, on tal raske teise murest ja tema vajadustest aru saada.
Kuulata ja poisist aru saada on aga tingimata vaja. Võib arvata, et poiss tunneb end üksiku ja mittemõistetuna: õpetajad riidlevad, koolis on raske, ema ärritub, ema mees tahaks karistada... Puberteediaeg lisab nagunii igasse lapsesse palju ebamugavustundeid ja ebakindlust. Kuid kindlasti peate ikkagi nõudma lugupidavat suhtumist endasse ning ka ise temasse lugupidavalt suhtuma. Poiss ei ole ju rumal. Karjumine ei aita, aitavad mõjusalt, konkreetselt pandud piirid ning kokkuleppes neis asjus, mida 13aastasega mõistlik läbi rääkida on.
Lugupidamist on vaja ka õpetajate vastu, sest poisil on väga raske käia koolis, kuulata õpetajat ja õpetajat ka kuulda võtta, kui kodu sellest õpetajast lugu ei pea.
Kui olete ise rahulik ning poiss ka, siis võiks ette võtta usaldusliku jutuajamise, et te saaksite paremini aru, mis poiss vaevab ning saate ehk ka ise öelda, mille pärast teie kõige enam mures olete. Selle jutuajamise juurde ei kuulu riidlemine ega epistli lugemine - lihtsalt püüdke aru saada, mis lapse hinges toimub. Saate seejärel ehk koos ka lahendustele mõelda. Väga paljude laste käitumis- ja õppimisprobleemidele eelnevad suhteprobleemid. Poisile on kindlasti tähtis teie mõistmine, tähelepanu, temale pühendatud aeg.
