Tere,
Mul on selline mure, mida ei oska enam kusagilt otsast lahendama hakata. Elan juba pisut üle aasta oma laste isast lahus ja lapsed elavad koos minuga (poeg on 8a (paari kuu pärast saab juba 9a) ja tütar on 6,5a). Laste isa elab meiega samas linnas, kuid sellegi poolest tekib vahel lastega kokkusaamistesse 1,5-2 kuu pikkused vahed (mina ise talle lapsi ei paku ja tema pole neil perioodidel ka ise küsinud ja mida aeg edasi seda vähem ka lapsed ise küsivad). Helistab ta lastele ka üpris harva. Probleem, mida ma aga ei oska lahendada seisneb selles, et isa eelistab tütart pojale. See probleem on olnud algusest peale, kuid koos elades sain seda mingil määral leevendada, nüüd aga enam mitte (laste isaga pole mõtet rääkida, sest tema arvates on kõik korras ja tema ei tee midagi valesti). Nt helistades poja telefonile (tütrel veel ei ole oma telefoni), palub ta pojal kutsuda telefonile tütre ja küsib ta käest midagi sellist, millele oleks osanud vastata ka poeg või kutsub ainult tütre kusagile kaasa (väites nt, et pojal oleks sellel üritusel igav, reeglina mina sellise variandiga nõus ei ole, ühekaupa olen lubanud minna siis, kui teine laps on kusagil ära või kui ise ei taha minna, muidu tahan, et isa võtaks ikka mõlemad lapsed korraga). Viimati reisil käies tõi ta tütrele paremad kingitused kui pojale (nii tundis laps ja ka paar peretuttavat, kellega see jutuks tuli). Peale isa juures käimist on poeg kurtnud (paaril korral on ka isa juures olles helistanud ja nutnud), et tema on saanud ülekohtuselt riielda või et ainult tema saab riielda. Samuti, kui tema küsib midagi esimesena ja õde tuleb küsib ruttu ka sama asja, siis saab õde (eks õde kasutab ära seda teadmist, et saab seda mida tahab). Näited oleks veel mitmeid. Viimasel ajal üha rohkem juhtub seda, et kui õde segab või norib tüli, siis vend kohe vihastab ja lööb õde (tean, et tihtipeale on õde ise konflikti algataja püüdes näidata asja nii, et vend on süüdi). Oleme korduvalt rääkinud sellest, et lüüa ei tohi, kuid ta ütleb, et ta vihastab õe peale väga kähku ja ei suuda ennast tagasi hoida. Täna seda teemat üles võttes ütles ka poeg ise, et ta tunneb, et issi armastab teda vähem kui õde. Tean, et ei saa isa suhtumist lapsesse muuta, kuid näen, et see vahet tegemine mõjub laste omavahelisele läbisaamisele, sest vend elab oma pettumuse õe peal välja (tavaliselt, kui nad on mingil põhjusel isa käitumises pettunud, siis elavadki nad teineteise peal välja) ja kardan, et kui asi samamoodi jätkub, siis venna kadedus õe suhtes kasvab ja nad võõranduvad teineteisest. Tahaks kuidagi last aidata või suunata, et ta ei hakkaks süüdistama õde selles, et isa pöörab talle vähem tähelepanu (kui lapsed, poja algatusel, pidid isaga isadepäeval kokku saama, siis pühapäeva hommikul otsustas tütar, et ta siiski ei taha minna, poeg lootis, et saab isa juurde koju minna (nad käivad seal väga harva ja igatsevad, sest see oli ju nende kodu), kuid käisid siiski ühel isadepäeva üritusel, poja sõnul oli isa talle öelnud, et kui õde oleks ka tulnud, siis nad oleksid läinud ka tema juurde koju, sest õde poleks viitsinud seal üritusel nii kaua olla). Palun soovitage, kuidas seda probleemi leevendad või lahendama hakata, et vend ja õde jääksid lähedasteks.
Elate oma laste isast lahus ning teile tundub, et laste isa kohtleb oma kahte last erinevalt. Mõistan, et olete sel teemal ka laste isaga rääkinud, kuid ta ei näe probleemi.
On tõsiasi, et kui juba kord lapsevanemateks saadakse, siis ollakse seda elu lõpuni. Ei ole vahet, kas paar elab koos või mitte, kuid oma laste eest on ema ja isa vastutavad võrdselt. Lahkumineku puhul on laste huve silmas pidades tõeline kunsttükk hoida solvumised, haigetsaamised, viha, paanika ja muud negatiivsed tunded kontrolli all. Aga seda on väga vaja teha. Vanemate lahkumineku mõju lastele saab vähendada ainult seeläbi, et sõlmida selged ja kindlad kokkulepped, kelle juures lapsed hakkavad elama (kus on laste kodu), kui tihti toimuvad kokkusaamised teise vanemaga, millised on laste kasvatamisel põhilised reeglid, kus käiakse, milliseid kingitusi tehakse, millisel juhul peaks teist lapsevanemat informeerima jne. Lapsed saavad olla õnnelikud vaid siis, kui nende vanemad on iseenda eluga rahulolevad ja nad suudavad üksteise tegusid alati mitte küll mõista, kuid siiski aktsepteerida ja vajadusel lastele selgitada ka siis kui enam koos ei elata. Lastel on vaja nii ema kui isa. Kui laps tajub, et üks lapsevanem on teise suhtes vaenulik, siis tema jaoks on see suur segadus, sest talle on mõlemad vanemad armsad. Laps tajub alateadlikult (mõnikord ka avalikult), et teda justkui surutakse n.ö. poolt valima. See tekitab lapsele suure surve, millega ei ole ta võimeline toime tulema. Laps ei suuda/oska oma halba enesetunnet teisiti väljendada kui seda välja käitudes. Mõni laps muutub agressiivsemaks (teiste või iseenda suhtes), mõni vastupidi tõmbub rohkem endasse, mõni aga jääb hoopis kehaliselt haigeks.
Soovitan laste isaga rääkida ja võtta ette teekond pereterapeudi juurde. Pereterapeudiga kokkusaamise eesmärgiks ei pea sealjuures olema oma suhte lappimine, aga pigem kokkulepete tegemine lapsevanematena. Terapeut on neutraalne ja väljaõppe saanud isik, kes suudab ka väga emotsionaalset vestlust suunata ja üle pea kerkivaid tundeid ohjata.
Lisan siinkohal vastava lingi kontaktidega
www.pereterapeudid.ee
Alati ei ole võimalik lapsi absoluutselt võrdselt kohelda. Kõigepealt on laste vanused ja arengustaadiumid erinevad. Ka laste sugu võib mõnes olukorras (eelistatud tegevuste valik- üks tahab käia tantsuringis, teine jalgpallis) rolli mängida. Lisaks on ka lastevanemad ebatäiuslikud. Ikka tuleb elus ette n.ö. issitütreid või emaga parimaks sõbraks olemist. On täiesti võimalik ja ka igapäevane, et lapsevanemad ei kohtle oma lapsi alati päris võrdselt. Näiteks võib oma eluga mitte rahul olevale isale tunduda, et peab olema pojaga karmim, sest vaid nii õpib tõeliseks, elus hästi hakkamasaavaks meheks. See on vaid üks näide, aga oleme täiskasvanuna mõjutatud paljude eelarvamuste ja keeruliste alateadvuslike protsesside poolt. Siiski on täiskasvanu alati vastutav, et kõik tema lapsed tunneksid end hästi ja sirguksid turvalises keskkonnas ning et kõiki lapsi toetataks just tema eripärasi ja arengulisi vajadusi silmas pidades.
Võib olla leiate mõningaid ideid ka meie kodulehelt. Lisan siinkohal lingi. http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/nouanded/myydid/
Kokkuvõtteks saan öelda, et selleks, et lapsed oleksid rahulolevad, tunneksid end turvaliselt, oleksid õnnelikud ja loodetavasti ka lähedased, on vajalik lapsevanemate poolt väljendatud austus ja aktsepteerimine teineteise suhtes ja teineteise tegemistes.
