Mul on mure lapse käitumisega. Laps (4a tüdruk) käitub erinevalt kodus ja lasteaias. Lasteaias õpetajad ütlevad, et laps nõuab palju tähelepanu ja kui seda ei saa, siis teeb mingeid trikke. Nt. kui keegi pissi püksib ja nendega tegeletakse, siis minu laps ei saa tähelepanu ja ta pissib ka püksi; loetakse unejuttu ja öeldakse mitu korda, et pilte vaadatakse pärast juttu, aga minu laps ütleb, et tahab kohe vaadata neid; ükskord oli trepist alla tulles lükanud kõrval olevat last, et see kukkus paar trepi jagu ja seda seepärast, et õpetaja talle otsa ei vaadanud ; õue minnes/tulles tahab rivis alati esimene olla jne. Õpetajad on lähenenud igatmoodi: heaga, kiitmisega, noomimisega, pakkunud, pakkunud nö. juhirollis olemist (keeldub). Ühesõnaga ütlesid, et nemad enam ei tea, kuidas peaks tema puhul nad käituma. Lisasid, et muidu on väga tubli ja väga tark laps. Rühmas on ta pea kõige vanem, arvasid et vo igav tal. Või ongi lihtsalt suurem tähelepanu vajadus.
Kodus nagu selliseid asju pole. Enda arvates tegeleme piisavalt (mängime, teeme koos majapidamistöid jne), väga hästi mängib ka üksi.
Millest selline käitumine võib tingitud olla? Laps on 3ndat aaastat lasteaias ja selline tähelepanu nõudmine pea algusest peale olnud.
Teil on mure lapse erineva käitumise tõttu lasteaias ja kodus.
Iga laps on erinev ja eriline, last ümbritsev keskkond mõjutab üht last ühtmoodi, teist teistmoodi. Alati on mõjutajaid rohkem kui üks, ja samad mõjutajad võivad sama last mõjutada eri moel, sest lapse enda sisemine seisund on pidevas muutumises. Usun küll, et kindlasti on ka lasteaias päevi, kus õpetajal ei teki nõutust, kuidas teie lapse käitumisele reageerida, ning tõenäoline on, et teil ka kodus vahel juhtub arusaamatusi, mille üle mõelda ja mida klaarida.
Kui olete lapsega ise piisavalt koos, mängite ja teete muid asju, ning laps on ka suuteline iseseisvalt tegevustele keskenduma, siis ilmselt ei ole lapsel tõesti kodus puudu heast kontaktist, hoolest ja tähelepanust. Saan aru nii, et ta on üksiklaps, seega ei pea ta teie armastust ka kellegagi jagama. Lasteaias on aga hoopis teine lugu: rühmas on palju lapsi, tähelepanu ei saa olla jäägitu. Ühelt poolt on lapse pidev janu täiskasvanu tagasiside järele täiesti arusaadav, sest selle toel saab laps kinnitusi iseenda, suhete ja maailma kohta, teisalt peab iga laps õppima ennast kõrvale panema ja nõustuma sellega, et keegi teine on parajasti fookuses ja saab tagasisidet.
Kui laps sünnib, siis kogu beebiea saab ta pidevalt jäägitut tähelepanu, ema-isa hoolitsevad igati selle eest, et lapse iga tekkinud vajadus saaks võimalikult ruttu kaetud. Kui laps kasvab ja võtab jalad alla, siis on see ühtlasi märk selle kohta, et tasapisi peab ta (ümber) õppima -- selgub, et ta ei olegi n-ö maailma naba, kõik ei keerlegi tema ümber, ka teistel on vajadused, soovid, eelistused. Kui vanemad ja ka teised last ümbritsevad lähedased täiskasvanud oma käitumisega sellest pidevalt teada annavad, õpib laps mõistma, et teiste soovid on sama tähtsad kui tema omad ning tasakaal sünnib sellest, et igaüks peab arvestama teistega.
Loomulikult on laps impulsiivne, ta tahab kõike kohe sel hetkel, kui see soov tekib. 3-4 aastaselt on lapsel juba ka piisavalt mina-tunnetust, aina rohkem tajub ta iseenda tahet, õpib seda maksma panema, õpib seisma enda eest - see on eluks väga vajalik oskus. Ent iga inimese piiraja on teine inimene. Seega saavad täiskasvanud neis olukordades, mida te kirjeldate, reageerida tähelepanu ja mõistvusega (ma mõistan, et sa soovid, et ma tegeleksin praegu sinuga), samas aga, kui olukord seda nõuab, tuleb kohe ka piiritleda: ma saan aru, kuid praegu ma tegelen kellegi teisega ja siis alles sinuga. Kui see täiskasvanulik sõnum on antud lühidalt, kindlalt ja mõjusalt ning samas lahkelt, siis on suurem tõenäosus, et laps seda mõistab, kuigi see võtab aega, enne kui laps seda mõistab, nii et seesuguste sõnumite andmisega peaks olema järjekindel. Last saab ka tunnustada selle eest, kui ta enda tahte tagaplaanile suudab lükata (positiivne minasõnum on asjakohane: mulle nii meeldis, et sa lubasid Markusel esimesena trepist üles minna.
Lapse tähelepanuvajadus on normaalne ja ka igati tervitatav, ja loodetavasti õpib ta täiskasvanute toel sedagi, et tähelepanu vajavad ka kõik teised.
