lapsega mure kestnud juba mitu aastat. Käib lasteaias juba kolmandat aastat , on rühmasid vahetanud päris mitmel korral. Kasvatajad kahes rühmas päris erinevad. Ühed kasvatajad konkreetsed ja poisil eriti käitumisega probleeme ei olnud, magas ka ilusti lasteaias ja saavad poisiga ilusti hakkama, poiss on teadmiste poolest tubli. Kuid selle aasta septembis pidi minema siis koolimiinejate rühma ja hakkas uuesti pihta tagasilangus, lasteaeda minek mõnel hommikul on suure suure tüliga. Jõuame lasteaeda siis vütab riided seljast ise kuid jääb kapi juurde istuma ja keeldub rühma minemast. kasvataja tuleb mulle siis appi ja meelitab poisi rühma. Seal nii mõnigi raske käitumisega laps kellega ta eriti kokku ei sobi. Alustab kord tema kaklust kord teine. Teineteise sallimisega on probleeme ka väljaspool lasteaeda. Aga lasteaias sööb siis hommikusöögi ära, teevad hommikul õppetegevust milles osaleb ja teeb kaasa vahest mitte hea meelega. Lõunauinak möödub mõni päev hästi mõni päev halvasti. peale seda lapsed mängivad mille tõttu nii mõnigi kord poiss vihahoos väljendab end käte või jalgadega kui oma tahtmist ei saa.
Koju tulles minuga tahab õues mängida lasen, kuid teatava aja pärast kutsun tuppa ta mulle ei reageeri. tuppa saan pika kisaga ja paha tujuga. Tuppa tulles on käed rinna peal risti ja nägu on kuri peas, keeldub jopet seljast võtmast, jalanõudest rääkimata. Hea küll riided saavad ära, siis läheb tahtlikult pahandust tegema, loobib asju laiali või lõhub midagi ära. Ja need sõnad mis minu suunas tulevad on lihtsalt kohutavad, mind saadetakse igasugustese kohtadesse. siis korratakse minu sõnu järgi. Vastu "haukumine" on lihtsalt kohutav. palun midagi teha siis keeldub. magama minnes alati suure kisaga, kell 23.00 on tema jaoks vara. ja kamandab alati mindki magama.
Käin vahetustega tööl seega olen öösiti kodunt ära kuid neid on alati keegi kodus mul valvamas. laste isaga ma koos ei ela, läksime aasta tagasi lahku. Ta oli agressivne(lõi mind) ja oli lastega kuri isegi liiga palju. lapsi ta kordagi ei puutunud. aga nüüd siis kasvatan üksi, vaatamas ta neid ei käi...poiste jaoks ta onu kuigi mina pole käskinud ega palunud seda neil öelda.
olin nüüd sellel nädalal kaks ööd tööl, nemad kodus köhaga terve nädal olnud ja , tulen siis hommikul koju ja nemad üleval. Läksin siis oma magamistuppa magama voodisse, suurem poiss minu ukse juures, enne ma panen ukse kinni et saaksid rahulikult tududa(tema mõistes tähendas, jes saab pahandust teha) . Ärkasin siis 1.5 tundi hiljem üles, elutuba suhkrut täis, makaronid olid pipraga üle ujutatud, paberi praht kõik laiali, leib tükkideks tehtud elutoas laiali jne jne....palusin siis ära koristada, läks teineteise süüdistamine lahti, loobusin ja koristasin ise ära. Läksin siis uuesti magama, kordus enam vähem kõik. Tuli vennapoeg ja poisid olid nagu ära vahetatud, kuulasid sõna.
Praegu olen koos uue mehega kelle sõna nad ka kuulavad aga me oleme ainult nädalavahetustel koos. Kui tema on kodus siis on poistega lihtsam, üksinda on täielik hullumaja
Mida ma poisiga peaksin ette võtma, kuidas käituma
Teil on kaks last, kellest üks on 6 aastane ja käib lasteaias. Kasvatate poegi üksi. Teil on ka uus elukaaslane, kellega olete koos nädalavahetustel. Käia tööl ja olla hoolivaks emaks postele ei olegi nii kerge. Ikka tuleb ette üllatusi ja ootamatusi.
Kuigi kirjast ei nähtu, kui vana on teie teine poeg, on tõsiasi see, et laste käitumise hindamiseks ja mõjutamiseks on kindlasti vaja arvestada laste vanusega. Lihtsalt erinevas vanuses lapsed on võimelised mõistma ja tegutsema erinevalt. Seega on võtmesõnaks eakohasus ja eakohane areng. Toon siinkohal ühe näite. Kui täiskasvanu räägib korras toast, siis üldiselt tähendab see seda, et asjad on omal kohal ja kappidesse, riiulitesse ära paigutatud. Isegi 4-6 aastase lapse jaoks ei pruugi sõna “korras” tähendada sama, mis täiskasvanu jaoks. Lapse jaoks on lihtsalt mugavam, kui asjad on tema silma all ja seega pigem mööda tuba laiali. Lapsevanem peaks õpetama lapsele asjade omale kohale tagasi panemist. Näiteks: “Nende klotside koht on siin karbis ja karbi koht on selles riiulis.” jne. Niiviisi õpib laps aegamööda, et “korras” tähendab, et iga asi on tagasi omal kohal. Kui laps ajab asjad segi, siis ta kindlasti ei kiusa lapsevanemat tahtlikult vaid pigem on see teade sellest, et niiviisi teha on lõbus. Samas võib see ka olla lapse teade:”Emme, ma vajan sind!” Lapsed ei ole võimelised oma soove ja vajadusi välja ütlema, nad pigem n.ö. käituvad selle välja. Lapsevanema roll on mõistatada ja arvata, mis milline lapse täitmata vajadus selle käitumise taga. Lapsed ei käitu lapsevanemate suhtes kiuslikult ega pahatahtlikult teadlikult. Lapse halb käitumine on abipalve:”Mul on segadus, ma ei tea,, mida teha, mul on paha olla vms.”
Tundub, et teie elus on olnud muutusi ja ebastabiilsust. Ette on tulnud ka vägivalda. Lapsed on selliste muutumiste suhtes väga tundlikud. Isegi, kui lapsed ei ole näinud otseselt löömist vms., on siiski suur tõenäosus, et lapsed tajuvad pinget n.ö. õhust. Lapsed tunnevad, et ema on stressis või väsinud ning otsekohe muutuvad nad väikesteks põrgulisteks. Nad ei tee seda loomulikult teadlikult. Nad tajuvad, et keskkond on muutunud ebaturvaliseks ja seda ebamugavustunnet nad välja käituvadki.
Võiks öelda nii, et selleks, et kasvaksid sõnakuulelikud lapsed on esmalt vaja stabiilset turvalist keskkonda. Lapsed tahavad teada ja tunda, et olukorrad, mis tekkivad on korduvad ja ettearvatavad, et nad saavad alati täiskavanu peale loota. Kui olukorrad muutuvad pidevalt, siis ei tule laps sellise kohanemisega lihtsalt toime. Teiseks on vaja, et mõlemal lapsel oleks igapäevaselt piisavalt vaid temale pühendatud aega, kus laps saaks piisavalt tunda, et ta on mõistetud ja tema mõtteid ja tundeid on kuulatud. Kolmandaks on oluline piiride seadmine. Piirideseadmine ei ole kindlasti sama, mis karistamine. Piiride hoidmine on ennetav tegevus. Kui lapsevanemad käituvad stabiilselt, järjekindlalt ja lapse jaoks ettearvatavalt, siis laps tajub juba ise, mis on heakskiidetud tegevus ja mis seda ei ole. Rangust läheb siis vaja suhteliselt vähe. Lapse ebasoovitud käitumine on üldjuhul tingitud sellest, et ta ei oska ette aimata, kuidas vanemad seekord võiksid reageerida ja millised on seekord tema teo tagajärjed. Näiteks ei ole laps kindel, kas ebasobivalt käitudes ema riidleb, on kättesaamatu, eemaloleva pilguga ja ei pane teda tähele, karistab teda mänguasjade äravõtmisega või hoopis lööb käega ja selleks, et ise rahu saada, reageerib leplikult või isegi naerab.
Arvan, et selleks, et oma 6- aastase ja ka teise poja käitumist igapäevaselt ja pidevalt paremini mõista ja mõjutada, oleks teil väga oluline leida endale mõningast toetust ja nõu just konkreetsete ettetulevate situatsioonide puhul. Kuna igat situatsiooni mõjutab väga palju erinevaid tegureid, siis on oluline, et see arutelu toimiks pigem reaalsete kohtumiste korras. Käesoleval aastal on loodud maakonnakeskustes uued Rajaleidja keskused, kus pakutakse mõningast tasuta abi ka väikeste laste vanematele. Saaksite sealsete spetsialistidega nõu pidades arutada, kas ja millist abi on võimalik saada just teie elukoha lähedal.
Kindlasti oleks abiks ka laste arengut puudutavate raamatute lugemisest. Leiate sellise nimekirja ka meie koduleheküljelt.
Teile oleks abiks ka pereterapeudi külastamisest. Paraku on pereterapeudi vastuvõtt üldjuhul tasuline. Lisan siiski ka vastavad kontaktid:
www.pereterapeudid.ee
