Tere,
meie peres on 4 last - 2 on juba koolilapsed ning 2 on pisemat. Väiksemad on 3, 5 ja 1,9. Mure ja peavalu valmistab meile meie 3,5-aastane laps. Peale viimase lapse sündi muutus ta päevapealt - ta on lärmakas, sõnakuulmatu ja kohati agressiivne. Oleme püüdnud kõike teha, et ta ei tunneks end eemalejäetuna, kuid tundub, et see pole tema jaoks piisav olnud. Oleme teda kõikidesse oma tegemistesse kaasanud, eraldi temaga aega veetnud.
Mingi hetk peale pisikese sündi tekkis olukord, kus talle ei meeldinud enam mitte ükski inimene välja arvatud pereliikmed. Ta ei lase mul teiste inimestega rääkida - segab kogu aeg vahele ja tõmbab negatiivsega tähelepanu enda peale. See ei ole kogu aeg nii, aga enamus aega küll.
Käisin temaga ka mängukoolis ja siis ta teatas, et tahab iga päev teiste lastega mängida. Sellest tulenevalt otsustasin proovida teda lasteaeda panna. Ta oli vaid 2-3 tunnikest päevas. Paar päeva oli hästi, kuid siis muutus kõik. Ta ei olnud nõus lasteaeda minema - nuttis ja oli lasteaiast tulles väga halvas tujus. Loopis kõike, mis kätte sattus ja karjus kõigi peale. Loobusin - jätsin ta koju. Olin ju veel isegi väiksema lapsega kodune.
Sellest aastast aga harjutan mõlemat väikest last lasteaeda, sest pean tööle naasma. Olukord on kohutav. Väiksem laps kohanes hästi - talle meeldib teistega koos mängida ja kui talle järele lähen, siis ei taha ta veel koju minna. 3,5 aastase lapse jaoks on aga lasteaeda jäämine väga raske. Ta nutab kodus, autos ja loomulikult ka lasteaias. Ta usutleb, et kas ma ikka lähen talle järele ja kunas ma lähen jne. Hommikuti palub ta mind, et ma ta tagasi koju viiksin. Samas kasvatajad ütlevad, et kui ma olen ära läinud, on ta väga hea laps. Tubaseid tegevusi teeb kaasa - kuigi hoiab alati kasvataja ligidale. Õues ta enamasti seisab ja vaatab eemalt, mida teised teevad. Nüüdseks oleme harjutanud seda lasteaias käimist juba poolteist kuud - ta jääb lasteaeda magama ja lähen järele veidi peale seda kui lapsed tõusevad. Kui ma talle järele jõuan ja ta mind näeb - ta hakkab nutma. Tuleb sülle ja kallistab kõvasti. Siis rahuneb maha, paneb ise ilusti riidesse. Võtame ka väiksema lapse ja suundume koju.
Ja siis läheb taas elu põrguks. Talle ei sobi mitte miski ega mitte keski. Kõik oleks nagu tema silme läbi paha. Tihtilugu ta karjub terve kojusõidu tee - 15 minutit. Kui ta lõpuks maha rahuneb, mängib ka ilusti. Aga kui keegi peaks külla tulema, siis see on mulle meeletu koorem. Minu 3,5 aastane laps ronib sülle ning ta ei lase tegeleda mitte millegiga. Ta korrutab lihtsalt emme, emme, emme ja emme. Kui küsin, et mida ta soovib, saan vastuseks emme. See ei ole ainult siis niimoodi, kui keegi külla tuleb, vaid ka mujal. Kui oleme poes ja keegi tuleb ütleb tere ja soovib paar sõna juttu ajada, hakkab laps emmetama. Lasteaias ei lase ta mul kasvatajatega rääkida. Kui ta on mul süles ja keegi peaks püüdma talle pai teha, siis ta saab meeletult kurjaks. Ta hakkab lausa karjuma. Olen öelnud küll inimestele, et ära puuduta teda, talle ei meeldi, aga inimesed ei mõista seda. Piinlik on, kui laps niimoodi käitub. Tahaksin teda kuidagi aidata, aga enam ei oska. Kodus püüan külalisi vastu võttes olla lapsega koos ja mängin juttu ajades ka legodega, aga see ei toimi. Niisama laps süles olla ka ei saa.
Kui laps midagi saada soovib, siis ta teatab oma soove kõva ja käskiva tooniga ja kui kõike kohe ei saa, siis läheb kisaks. Kui ta soovib vaikust, siis peavad kõik majas kikivarvul kõndima. Suuremad lapsed soovivad kooliasjadest rääkida, aga meie 3,5ne ei lase - ta hakkab karjuma ja vahele segama. (see oli nii juba enne lasteaeda harjutamist). Viimasel ajal on hakanud ka pere kõige väiksem laps teda jäljendama. Õnneks küll vähe ja harva, aga see võib ju muutuda, kui me ei leia abi ja lahendust oma muredele, mis on meil oma 3,5 aastase lapsega.
Ma saan ju aru, et tema jaoks oli raske, kui sündis perre veel üks laps ja tema jaoks jäi aega vähemaks. Ma saan aru, et ta tahaks 24/7 olla vaid koos minuga (isegi sellest ei piisa, kui issi temaga on). Aga ta peab hakkama lasteaias olema ja seda pikad päevad. See kõik on tema jaoks raske. Kuidas ma ometi saaksin teda aidata. Ma ju räägin iga päev, et me ei jäta teda kunagi lasteaeda ja tuleme igal õhtul järele ja et ta on meile väga oluline ja kallis. Ta jääb igal õhtul minu kaisus magama, sest nii on teda lihtsam rahustada ja lohutada eelseisva lasteaiapäeva ees. Püüan talle seletada, et kui ta laseb mul suuremate lastega kooliasjad läbi vaadata, siis saame taas koos mängida. Olen püüdnud teda eraldi istuma panna, kui ta kisab ja karjub. Mitte miski pole toiminud.
Olen jõuetu. Kohati on tunne, et lööks kõigele käega, aga seda ei saa teha - lihtsalt ei saa.
Kas pean leidma psühholoogi, kes suudaks meid aidata?
Olete mures oma 3,5 aastase lapse pärast, kes peale väiksema lapse sündi muutus väga klammerduvaks ning sõnakuulmatuks. Olete lapsega eraldi aega veetnud ja katsetanud erinevaid variante, kuid mitte miski ei ole toiminud. Mõistate, et tema jaoks oli raske, kui veel üks laps sündis ja ta pidi hakkama ema jagama.
Kuna olete oma lapse lasteaiaga harjutamiseks ja sotsialiseerumiseks mitmeid asju proovinud, siis peegeldan omi mõtteid, lootuses, et ehk leiate niiviisi uusi võimalikke lähenemisnurki.
Lapse n.ö. emast eraldumine peaks üldjoontes lõpule jõudma kusagil 3 eluaastaks. Teile muret põhjustav laps ei olnud noorima sündides veel 2 aastane. Lisaks võivad tundlikud lapsed tajuda ka veel sündimata beebi kohalolekut intuitivselt. Paljud lapsed saavad selliste olukordadega kenasti hakkama ja suudavad oma arenguprotsessi jätkata eakohaselt. Teie laps on tõenäoliselt seoses väikevenna/ õe sünniga läbi teinud mõningase tagasilanguse oma eraldumisprotsessis. Kui nii, siis toob leevendust aeg ja kannatlikkus ja laps õpib uuesti mõistma, et tema enda mina säilib ka ilma ema alatise kohalolekuta ja ema ei kao ära, kuigi teda alati käeulatuses ei ole.
Samuti on võimalik, et kuna praeguseks 3,5 aastane laps oli pikka aega pesamuna ja 2 vanemat last ei vajanud teie tähelepanu pidevalt, siis harjus laps ka teatud mõttes “eriline olema”. Lapse arengus on periood, alates kusagi 1 aastast kuni 3 aastani, kus laps on küll veel emast väga sõltuv, kuid siiski juba üha enam võimeline mõistma, et ka emal on omad vajadused. Sel perioodil tuleks harjutada last samm sammult omaette tegutsema ja proovida mitte kohe kiirustada lapse soovide täitmisega. On üsna kindel, et esialgu tekitab selline olukorra muudatus lapses pettumust ja võimalik reaktsioon situatsioonile on nutt. Ema peaks olema rahulikult lapse muret peegeldav ja mõistev, kuid oma vajaduste osas siiski kindel. Selline käitumine on vajalik, sest just niiviisi saab alguse teadmine, et ümbritsevatel inimestel on omad huvid ja soovid, niiviisi areneb lapse empaatiavõime. Niiviisi õpib laps pikemas perspektiivis oma emotsioonidega toime tulema. Kui ema on oma vajaduste osas kõhklev või süüd tundev või muretsev, siis laps tajub seda ja satub segadusse. Lapse käitumine on tema sisemise segaduse peegeldus. Kui täiskasvanud räägivad oma murest ja emotsioonidest, siis laps ei oska end väljendada muud moodi, kui seda paha tunnet välja käitudes.
Lapse nutt on lapse loomulik eneseväljendus. Tegelikult pea ainus eneseväljendus oma halva tunde väljaelamiseks. Seega on nutul rahustav toime. Kui laps nutab, sest talle midagi ei meeldi, siis täiskasvanu lohutab last peegeldades lapsele tagasi tema tunnet (sa oled pettunud, kurb, kuri jne), kuid jääb siiski endale kindlaks. Laps õpib tulevikus ennast ise paremini mõistma ja väljendama oma tunnet sõnadega.
Kuna laps kipub ka kodus mürgeldama, siis tuleks lapse selline tegevus lõpetada kindlakäeliselt ja kindlasõnaliselt. Võiks öelda: “Stop!” või “Ei tohi. Sinu kisa segab mul tädiga rääkimist/ õdede, vendade õppimist”. Seda peaks tegema nii veenvalt, et lapses ei tekiks kahtluse varjugi, et vanem seda tõsiselt mõtleb. Näiteks te laskute lapse tasemele, vaatate talle silma ja vajadusel võtate käest kinni või lõpetate tegevuse lausa teda kinni hoides. Peale sellist piiride panekut näitab laps tõenäoliselt üles pettumust. Siis on jällegi teie kord last kuulata, vajadusel peegeldada, kuid siiski endale kindlaks jääda.
Emast eraldumisel, iseseisvumisel, on olulise tähtsusega isa rolli suurendamine. Vaatamata lapse protestile võiks mõnikord olla laste lasteaeda toimetajaks isa. Isa võiks jääda ka koju lastega, kui teie välja lähete jne.
Kindlasti oleks abi ka psühholoogiga konsulteerimisest, sest niiviisi saate endale rohkem toetust oma laste heaolu eest seismisel. Kõige olulisem on aga see, et oleksite ise puhanud, endaga rahul ja rõõmsameelne. Tundlikud lapsed kipuvad mitte ainult iseenda halba enesetunnet, vaid ka oma vanemate halba enesetunnet välja käituma.
