Tere!
Mure selline , et 2,6 aastane laps on minus väga kinni , paar kuud tagasi hakkas aind minu küljes olema , ükskõik kuhu ma lähen korraks on paaniline nutt lahti ja lausa väriseb , kasvõi pesema või jään kauemaks teise tuppa. Kunagi võis ükskõik kellega olla ja võisin rahulikult olla , oli väga seltsiv , kuid nüüd hakkasime sügisest lasteaias käima algusel oli huvi suur, kuid paar päeva läks mööda oli sellised paanika hood . Hommikul hakkab juba nutma ,emme ei taha minna , emme ei lähe ära ... lasteaeda jätmine on raske röögib ,karjub , kui õhtul järgi lähen ütleb kohe lähme ära koju .. Nüüd on hullemaks läinud lasteaias , paaniliselt nutab mitu tundi ja pissib püksi , kuigi ta tubli potipeal käija, õhtul koju tulles tund aega veel nuuksub ja pean rahustavat teed tegema , et saaks kõik korda. Olen rääkind talle , et emme tuleb õhtul järgi ,ei jäta teda lasteaeda . Ei oska enam midagi teha .
Teie laps on veel sellises vanuses, kus ema ligiolek on väga tähtis. Eraldatuse ärevus kahaneb lastes alles kolmanda eluaasta paiku, sealtmaalt on laps juba võimeline säilitama ema pildi oma peas ka siis, kui ema parajasti kohal ei ole. Ent väikelapsele on omane, et stressiolukorras see pilt hägustub ja kaob. Mõistetavalt võib see lapse jaoks olla ahastamapanev olukord ja seetõttu peaks kindlasti mõistma ja normaliseerima ka lapse väga ägedat reaktsiooni teie eemalolekule. Lasteaias käima hakkamine võib ses vanuses lapsele olla paras katsumus.
Kõikides emotsionaalselt rasketes olukordades saate lapse pinget vähendada teda peegeldavalt kuulates. Laps peab saama sõnumi, et tema tundeid mõistetakse. Väikelapse enesetoetusvõime on vähene, kui laps on endast väljas, suudab ta rahuneda vaid kannatliku ja rahuliku täiskasvanu toel.
Kui peate lapsest veidi eemal olema, on vaja eelnevalt antud sõnumeid. Kunagi ei tohiks lapse juurest lihtsalt ära (isegi vannituppa, tualetti, postkastist lehte tooma) hiilida, vaid kindlasti tuleb öelda, et nüüd ma lähen korraks ära. Lapsel puudub täiskasvanulik ajamääratlus, seetõttu on ka loomulik paanika lasteaeda minnes: laps ju tõesti ei oska arvata, kas te teid veel kunagi näeb, päev ilma emata on nagu igavik.
Oluline lapse rahunemise toetaja on teie rahulikkus. Kui ema on mõistmatu (ma lähen ju ainult hetkeks, see pole hirmus!), ärritunud (minutikski ei saa rahu!) või pahane (lõpeta oma pirin, ma ju tulen tagasi!), on lapsel raske rahuneda ja leppida. Kui ema on kuulav, mõistev, positiivne ja rahulik, toetab see last, sest laps on tundlik ja tähelepanelik, ta kuuleb ema sõnu ja „kuuleb“ ka tema tundeid.
Kui laps aga jätkuvalt sel moel reageerib, on mõistlik lasteaiaga veidi vahet pidada ja umbes kuu-kahe pärast uuesti tasapisi harjutama asuda. Ma ei tea, kas saate veel temaga kodus olla või muid lahendusi leida. Iseenesest oleks see lapsele hea, sest selles vanuses laps ei vaja arenguliselt mitte kollektiivi, vaid oma ema ja isa lähedust.
