Olen ootamas siit tagasisidet ja mõtteid minu probleemi kohta. Asi selles, et on kujunenud nii (kasvatan last üksi), et 9-aastane tütar ei ole harjunud ka paari päeva minust eemal olema, kolme-nelja-aastaselt on olnud küll ühe öö kaupa vahel harva vanavanemate juures, kuid nüüd, juba kui minek kohe kolmandasse klassi ja peaks tekkima tahmine lapsel endal ka olla vahel emast eraldi, siis on te väga pinges sellest mõttest, et mul lähiajal on vajadus, et ta paar päeva on vanavanemate juures. Nende juures talle meeldib, kuid ta soovib, et mina oleksin ka seal või vähemalt et tuleksin õhtul varakult oma tegemiste juurest tagasi. Olen rääkinud temaga, et teda hirmutab magama jäämine, kui mind ei ole läheduses. Saan aru, et ma olen ise tekitanud sellise olukorra, sest kuna ei ole olnud vajadust aastate jooksul eriti, et ta hoida oleks paari päeva kaupa ja praegusest ei ole nelja aasta jooksul ilma minuta kuskil ööbinud, siis on raske tal tunda end turvaliselt ilma minuta. Samas olen ise keerulises olukorras, sest minu koolitustel käimine jmt kipub jääma selle taha, et ma tunnen end täiesti asendamatuna, tundub, et keegi teine ei ole lapse jaoks selline, kelle hoolde ma saaks ta nö rahulikult usaldada, et teaks, et laps ise sellest pinges poleks. Ta on väga tundliku närvisüsteemiga, ka näiteks koos sugulaste pool külas olles ööbides läheb pärast koju jõudes mitu päeva, et ta uni muutuks endiseks ja läheks kõik paika reziimis. Kas võib olla, et väga tundlik laps ei kannata vaheldust ja vajab väga rutiini või on siiski see suur möödapanek, et ei ole tekitanud neid harjumise võimalusi, kus ta minust eemal olemist saaks turvaliselt harjutada, arvestades, et puberteediiga pole ka enam kaugel ja suurem iseseisvus oleks teretulnud?
Jah, suurem iseseisvus on selles eas lapsele juba vajalik, ent nagu te kirjutate: laps on harjunud sel moel nagu te olete teda harjutanud ja kuna tajute tema tundlikkust, siis on teil ilmselt olnud raske viia sisse muutust, mida tegelikult mõlemad vajate.
Kui vanem kasvatab last üksinda, siis on mõneti paratamatu, et teineteisesse haakumine on suurem. Kui peres on teine vanem ja ka õde-vend, siis saab inimlik turvalisuse ja kuuluvuse vajadus kaetud mitmete erinevate suhete kaudu pere sees. Siiski on teil hästi see, et teil on olemas vanavanemad, ja see peaks ju paljugi kompenseerima. Kirjutategi, et lapsele meeldib seal olla, mis ju tähendab, et suhted on head, kuid laps soovib, et ka teie oleksite läheduses.
Kindlasti on vaja last tähelepanelikult ja tema mõtteid segamata kuulata. Kuna teie usaldussuhe tundub olevat korras, siis on lapsel ilmselt turvaline rääkida teile oma mõtetest ja tunnetest, ilma et ta peaks kartma nende tühiseks pidamist või tühja lohutamist. Kui lapsel on hirm, tuleb seda hirmu uurida. Mis siis on magama jäämises teisiti, kui teid ei ole? Mida ta kardab magama jäädes? Mis siis edasi saab, kui ta kardab?
Hirm läheb vähemaks, kui lähedane täiskasvanu seda mõistab, seda normaliseerib, mitte ei tühista. Lähenemisstiil peaks olema: jaa, sul on hirm, kui ma olen eemal, püüame koos sellel hirmule otsa vaadata (mitte: no mis sa kardad, mis siis ikka juhtuda saab).
Koos saab ka lahendusi otsida. Mida saate teie, mida tütar teha, et hirmu oleks vähem? Kas patjadest müür võiks aidata? Kas lemmiklambi põlemine leevendaks? Kas lemmikmänguasjad käeulatuses võiksid tekitada muid tundeid? Kas mõni ema poolt antud talismanilaadne asi võiks tuge pakkuda? Kas mõni koos väljamõeldud rituaal aitaks?
Kuulamine ja mõistmine on üks pool probleemilahendusest. Teine pool on teie vastutus ja valikud. Kui lapsel on vanavanemate juures igati turvaline olla, siis pole teil otsest vajadust tütre juurde ööseks tulla, kui olete mingite oma asjadega seotud. Saate olla mõistev: ma saan aru, et sa soovid, et ma oleksin läheduses, kui sa magama jääd. Samas saate rahulikult selgitada oma täiskasvanulikku otsust: pean järgmisel päeval jälle koolitusel olema ja edasi-tagasi sõitmine väsitab mind. Seetõttu ma ei tule. Kui te lapse soovile alati vastu tulete, siis te ju justkui kinnitate tema hirmu. Kui laps aga tajub teie kindlameelsust ja rahulikkust eemaloleku otsust tehes, siis on see ka talle võimalus rahunemiseks. Laps ju usaldab teid ja teab, et ema on tark ja hea – ema ei saa teha valesid valikuid.
Lapsed on tõesti erinevad nii rutiini/ettearvamatuse talumises kui oma tundlikkuse väljanäitamises. Lapse eripäraga tuleb kindlasti arvestada, kuid peaks ka normaliseerima neid tundeid, mis uute olukordadega kaasnevad. On loomulik tunda hirmu uue ja harjumatu ees, kuid sama loomulik on minna läbi hirmude ja püüda kohanduda uue olukorraga. Vägisi ei saa midagi, ei ole vaja last sundida. Kui väikelaps ei taha võõrale tere öelda, vaid poeb ema seeliku taha, siis pole abi sellest, et me lapse jõuga võõra poole tõukame. Abistav on lapse võõristust aktsepteerida, öeldes: sa pelgad seda võõrast tädi. Ema seljataga on julgem olla, eks ole… Just seesugune suhtumine on lapsele julgustav, ta saab aru, et see, mida ta tunneb, kuulub selle olukorra juurde, ta tunneb, et ema mõistab ja just need kaks asja võivad teda sellest hirmust läbi minna – kas just sellel korral, aga ehk järgmisel või ülejärgmisel. See näide on küll väikse lapse kohta, ent mudelina kehtib ka vanemate laste puhul.
Mõtlen veel teie kirja lugedes sellele, milline on selle lapse varajane kogemus lahkumiste-kohtumiste, rutiinide-ettearvamatuste osas. Kui varases keskkonnas on olnud seda laadi kogemust, mis on lapsele raske ja mõistetamatu olnud, siis see võib anda ka sellist jälje, nagu kirjeldate. Veel mõtlen sellele, milline olete ise. Vahel ei pane me vanematena tähele, et laps käitub meiega sarnaselt. Kui kartlik, kui tundlik, kui rutiini armastav te ise olete? Kui palju võib laps peegeldada teie enda hirme ja tundlikkust? Üksikvanemana on teie vastutus kahekordne, nii et on ka arusaadav, kui see nii on. Kui te kasvõi osati minu selle mõttega haakute, siis ehk oleks teil vajalik enda sisse vaadata, enda tundeid ja vajadusi mõista.
