Hetkel elame olude sunnil koos vanaemaga. Laps on aastane ja viimaselajal ei ole nõus minu sülle tagasi tulena kui on vanaema süles. Tahes tahtmata tekkib tunne, et olen emana midagi valestii teinud kuna laps ei eelista enam mind kõigile. Lisaks kui palju mõjutab last vanaema poolne jutt - nt. peale silnade puhastamist( ummistus) toast välja minnes räägib vanaema et mis need pahad vanemad tegid kaeba vanaemale ära jms. Küll naljana mõeldusaga vanemaid halvusrtav ja ennast heana näitav jutt. Minumeelest peaks vanaema samu reegleid ja käitumist kasutama mis meie lapsega kuna me elame koos aga vanaema aruat peab ta see hea ja nunnutav olema. Uldiselt pole mul selle vastu midagi aga siis kui vanaema ei ole osaline igapäeva elus.
Kas selline käitumine võib tuleneda sellest, et vamaema ei keela midagi? Või olengi mina teinud midagi? Ei oska midagi olukorraga ette votta - see muudab mind närviliseks ja kergemini ärrituvaks.
Elate hetkel koos vanaemaga ja teile tundub, et teie aastane laps ei pea teid enam kõige olulisemaks.
Usun, et te ei pea liiga palju muret tundma.
Aastaseks saades hakkab laps jõudma arenguperioodi, kus intensiivistub tema eraldumine esmasest hooldajast, ehk siis üldjuhul emast. Emast eraldumine ja selle turvalisus mängib suurt rolli selles, kuidas laps tulevikus maailmaga suhestub, kuidas ta end tunneb, kui julge on jne. Kuni siiamaani oli lapse jaoks suhe emaga sümbiootiline ja laps justkui tajus, et tema ja ema on üks organism. Näiteks, kui laps on rahutu, siis ema otsib põhjusi, milles võiks viga olla, kui on palav, siis ema võtab riideid vähemaks, kui kõht on tühi, siis ema annab süüa, kui on väsimus, siis ema rahustab ja aitab magama jääda. Seega, kui siiamaani oli lapse jaoks kõige erilisem roll emal, siis nüüd hakkab laps juba iseseisvamalt ringi vaatama. Ta ei talu küll ehk pikka lahusolekut, kuid kui ta teab, et ema on lähedal, võib olla isegi pilgu ulatuses, siis teeb ta oma esimesi maailmaavastamisi just nüüd. Tavaliselt suureneb sel eluetapil isa või mõne teise lähedase inimese roll tunduvalt. Laps tunneb, et ta saab ise valida, kellele oma tähelepanu pöörab ja kui ta seda teeb, siis ema ei kao kusagile. Niiviisi toimubki lapse turvaline eraldumine emast, mis peaks lõpule jõudma 2-3 aastaselt. Kõik lapsed on oma eraldumisprotsessis erinevad. Erinevusi suurendavad ka kasvukeskkond ja idasugused suuremad või väiksemad muutused. Teie situatsiooni puhul on võimalik, et vanavanemate juurde elama asumine on kiirendanud lapse arengut ja tema eraldumisprotsessi. Tema ellu tekkis uus ja turvaline isik, kes pöörab talle palju tähelepanu, kellel on aega….ja noh muidugi, kes keelab vähem kui oma vanemad. Usun,et sellest ei sünni lapsele halba. Side emaga on bioloogiline ja kuigi see pannakse proovile erinevate arenguetappide käigus, näiteks murdeealine lausa “murrab” lahti oma vanematest, on see side siiski jääv ja üldjuhul ei saa ükski kõrvaline jõud selle sideme olemasolu väärata. Lapse arengule on ikka ja alati kõige olulisem, et tema ema ja isa end hästi tunnevad, rahulolevad on ja omavahel hästi läbi saavad. See loob turvalise keskkonna kasvamiseks. Seepärast, kui vanaema käitumine teid jätkuvalt häirib, siis tasuks see ikkagi jutuks võtta.
Te ei saa otseselt muuta vanaema käitumist, kuid te saate talle rahulikult teada anda, kuidas te end tunnete, kui ta lapsele teie poolt keelatud tegevusi lubab. Näiteks:”Kui sa lubad Martinil nii palju kommi süüa/ mänguasju loopida/ koera lüüa vms., siis see teeb mind kurvaks, sest ma tunnen, et minu pingutus hea käitumise õpetamisel on tühine olnud ja pean kõike otsast alustama.” Edasine on juba vanaema otsustada, kas ta muudab oma käitumist või mitte.
