Meie 2,4-aastane poisipõnn on oma ea kohta lähedaste meelest õel ja kiuslik. Millest võiks selline käitumine tekkida? Nt. hiljuti vanavanemate juures külas olles, viskas laps vanaema puutoikaga pähe ja ise sealjuures naeris, järgmisel päeval lõhkus vanaema lilli, hoolimata sellest, et vanaema istus ta juures ja seletas, et nii ei ole ilus teha, muutus laps veel kiuslikumaks ja tahtis peale seletust/keelamist veel lõhkuda. Mispeale saime vanavanematelt lapse suunas märkuse, et meil on väga õel ja pahatahtlik laps, keda peaks vastavalt karistama. Ja et, oleme lapse üle käte lasknud minna.
Ise lapsele selliseid märkuseid ei tee, olen mõistnud, et tegemist on eakohase arenguga ja märgistamine muudab lapse veel enam trotsi täis, lapse karistamisse suhtun negatiivselt, kuna ise lapsena sain tihti igasugu asjade eest karistada ja mäletan, kuidas see muutis minu suhtumist minu oma vanematesse. Kuid huvitaks, mismoodi peaks sellises olukorras reageerima, kui laps absoluutselt ei kuula ja peale seletamisi/ei ütlemisi satub eriliselt hoogu ja tunneks justkui head meelt, et saab negatiivse tagasiside. Jah, mõistan, et see on omamoodi tähelepanu vajaduse rahuldamine, kuid tal ei tohiks tähelepanust puudust olla. Nimelt on ta emaga kodune laps, kellega päevast-päeva pidevalt tegeletakse ja kes saab ka koduõuel suuremate-väiksemate lastega mängida (on hulk suuri lapsi, kes on temast vaimustuses ja talle suurt tähelepanu pakuvad ja temaga koos väga mängida armastavad).
Samas kui nüüd olen pikemalt mõelnud ja kaalunud, kas vanaema öeldu tõesti võib kõrvalt vaatajale tunduda sellisena. Siis jah, ta on meil üsna "paras pähkel", kellele peab asju 100 korda seletama/ütlema ja tihti peale satub sellest vägagi hoogu. Kohati võib tõesti tunduda, et teatud asju teeb ta meelega, et teisi ärritada. Kuna ise olen temaga päevast-päeva koos, siis olen õppinud asja rahulikult võtma ja tema vembud mind väga ei ärrita, samas teisi lähedasi, sh lapse isa teeb see vägagi tigedaks. Neil kahel on omavahel pidevalt ütlemisi-nääksumisi, justkui käiks pidev võimuvõitlus. Samas olen lapse päevaplaani seadnud selliseks, et kui lapse isa töölt tuleb, siis lapsel on 1,5-2h aega isaga olla ja siis magama minna, see tundub kõigi huvesid arvestades kõige mõistlikum. Olen tähele pannud, et selline kiuslikkus tekib tihti siis kui tal puudub mõni tegevus, nt oleme toas ja ta nt sooviks minna hoopis õue, aga endal vaja pisut koristada, või siis kui oleme kõik kolmekesi koos ja lapse isaga parasjagu arutame midagi. Selliselt mõeldes tekib tõesti tunne, et tal on tähelepanu vajadus. Kuidas seda siis rahuldada? Ta peab aru saama, et on ka hetki, kus ta peab oskama omaette mängida/olla (päeva peale neid hetki on tal siiani küll maru vähe, sest enamasti kaasan teda samadesse tegevustesse).
Ta on meil üsna häälekas (ehk annab märku, kui miski ei meeldi või miskit hirmsasti vaja on), mistõttu on ka sellist pidevat temapoolset lõugamist palju, kuid seegi peaks olema eakohane mina tekkimisega seonduv, kus erinevad emotsioonid lõikuvad ja laps ei saa oma tunnetes päris hästi selgust. Nt täna hommikune intsident, kus tal oli vaja hakata köögiaknast (väike pilu) asju välja loopida, kuna ma seda ei lubanud, siis väljendas oma pahameelt suure kisa ja asjade loopimisega, kuni lõpuks maha rahunes. Mida võib ju pidada 100% nn jonnihoogudeks.
Olen lugenud nii T.Gordoni kui ka J. Juuli raamatuid piiride seadmisest ja sellest, kuidas kõigil pereliikmetel peaks olema kodus hea olla, kohati tundub, et kui oleme kolmekesi, siis kõik peaks käima justkui ümber lapse ehk tema justkui dikteeriks, kuidas üks või teine asi kodus olema peab. Samas see on jällegi, minu või lapse isa piiridesse nn sisse sõitmine, või mitte aktsepteerimine. Ehk raamatute teoorias on kõik väga ilus ja tore, kuid siiani seda piiride aktsepteerimist saavutada pole suutnud. Ehk oskate ka selles osas nõu anda, kuidas neid piire paremini paika panna, et ka mehe ja naise roll säiliks.
Teise asjana sooviks nõuandeid, kuidas saaks õpetada lapsel iseseisvalt uinuma jääda, nimelt siiani peab keegi tal kõrval olema, kuni uinub?
Olete häiritud vanavanemate kommentaaridest oma 2,4-aastase lapse kohta. Samas analüüsite tema käitumist ning tõdete, et temaga ongi aegajalt keerukas toime tulla ning saate aru ka sugulaste (küll ebakohastest) soovitustest ja seisukohtadest.
Olete hästi kursis kaasaegsete positiivset vanemlust käsitlevate raamatute ja nende autorite seisukohtade ja soovitustega. Oma kirjas toote selgelt välja lapse arengulised eripärad, te mõistate, et tegu on ikkagi ju minaarengu olulises etapis lapsega, kes panebki pidevalt lähedaste kannatuse proovile, kuna katsetab/kompab pidevalt täiskasvanute poolt kehtestatud piire.
Laps vajab lisaks kehtestavale minasõnumile (käitumise hinnanguvaba kirjeldus; kahju/mõju mulle; tunded sellega seoses) ka selget ja sõnumit toetavat kehakeelt - hääletoon, kehaasend, näoilme, distants - kõik need peavad toetama sõnumi sisu. Kui olla liialt malbe, leebe hääletooniga, või piire seades teen seda naeratuse või häbelikult pilku maha lüües,- siis pole sõnum terviklik ja laps loeb kehakeelest välja, et täiskasvanu ei mõtle öeldut tõsisielt.
Võimalik, et siin peitus vanaema mitteaktsepteerimine ning ka teie poolt nimetatud- eriline hooguminek- peale piiride kehtestamist teie enda poolt?
Teie väikemees on vanuses, kus suudab juba paljugi, samas,- kaugeltki mitte veel kõike ja ka arusaamine maailma asjadest ja selle toimimisest on tal 2,4-aastase tasemel. Seega tekitab temas frustratsiooni piiride seadmine, mille laiem eesmärk on ju kas lapse enda või kellegi teise/millegi turvalisuse tagamine, kohase käitumise (normide) õpetamine. Teie poeg on vanuse tõttu omnipotentne (mina suudan, olen võimas! mõjutan ema/isa, päike läheb looja, sest mina lähen magama jne.) ja igasugused piirangud on talle rasked taluda.
Lapse saab koostööle ikka heaga. Selgitades lühidalt ja selgelt, miks midagi ei tohi, ei sobi jne- lisades lõppu ka soovitava käitumise.
Tõdete, et vaatamata loetule ja headele püüdlustele ei õnnestu oma lapsele toimivaid piire seada. Siinkohal tahan teid küll julgustada sama mudelit jätkama (ilma karistusteta, selgitustel põhinevat kasvatusviisi), ning teadke, et muutused tulevadki aegamööda (ehk siis aastatega).
Isa ja poja suhte kohta ütlete, et nad justkui konkureerivad, toimuvad pidevad nääklemised ja võimuvõitlus. Sellise ebakohase olukorra muutumise eest vastutab ikkagi täiskasvanu, ehk siis isa. Teie emana harite end vanemlike oskuste osas, kas seda on teinud ka isa?
Nagu emaks ei sünnita, ei sünnita ka isadeks,- selleks kasvatakse koos lapsega, samas harides ja koolitades end lapse arengu, psühholoogia osas (et mõista tema käitumist ja vajadusi erinevates eluetappides), ning kuidas kasutada tõhusaid suhtlemisoskusi lapsega toimetamisel. Julgustaksin teid mõlemaid (või just isa) osalema Gordoni perekoolis, vaadake: www.sinamina.ee
Mehe ja naise rollist, - toimiv paarisuhe on õnneliku pereelu baas. Väikese lapsega liigub tõesti tähelepanu suhtelt lapsele, ollaksegi rohkem ema ja isa...mis aga ei tähenda, et iseennast ja paarisuhet võiks unarusse jätta. Kasvõi kord kuus peaksite ikka leidma võimaluse kahekesi -sinamina aega veeta-. Abiks mehe ja naise rolli taastamisel/säilitamisel/ on kompetentne lapsehoidja, vanavanemad, hea sõbranna või naaber,- kes siis paar tundi saavad last vaadata.
