Meil on väga häbelik 4-aastane laps. Kodus on nõudlik, pigem enesekehtestaja tüüpi, aga seltskonnas on väga tagasihoidlik. Julgusest jääb puudu kingi üleandmisel, koogi küsimisel jne. Olen üritanud võimalikult palju julgustada, saatnud ise endale kõva selge häälega kooki, õhupalli jms küsima;olen üritanud tema asju mitte tema eest ära ajada. Tavaliselt ta seisab niikaua järjekorras kuni keegi teda märkab, vahel tuleb sosinal soov ka. Samuti ta jälgib pikalt teiste mängu, väga kaua võtab aega kuni ta ise millestki osa võtma hakkab, aga ta ei algata kunagi kellegagi ise mängu ega vestlust. Vanemana väga kurb vaadata..Samas jälle asi väga hull vist ei ole, sest lasteaias mõned mängukaaslased on tekkinud ja lasteaia etendustes on tal isegi sõnalisi rolle olnud. Olen ise mõelnud, et äkki need "isehakkamasaamise " situatsioonidesse panekud võivad hoopis survestavalt mõjuda ja anda vastupidise efekti? Olen lapse pannud suveks nädalavahetuse laagrisse kirja. Seal on mõned tuttavad lapsed, aga mitte aktiivseid mängukaaslasi. Olengi nüüd üsna ebakindel, äkki selline uues situatsioonis üksi olek mõjub hoopis pärssivalt enesekindluse, iseseisvuse ja suhtlusjulguse arengule?
Ütlete, et teil on häbelik laps, häbelikkus on igati normaalne iseloomujoon. Seda täheldatakse umbes 15%-l lastest. Esmakordselt ilmneb häbelikkus kaheaastaselt. Kuid pole sugugi reegel, et häbelikest lastest kasvavad ka häbelikud täiskasvanud.
Kodus tunneb teie nelja-aastane laps end turvaliselt ja seal on ta olemus pigem julge, ennastkehtestav. Seda seetõttu, et tema ümber on tuttavad pereliikmed ja asjad ning elu kulgeb sisseharjunud viisil, omas rütmis (päevaplaan, tegevused). Samuti tunneb ta oma lähedaste käitumist ja nende emotsionaalseid reageeringuid- see on tema maailm ja see toimib. Samuti on lapsel kujunenud arusaam iseendast, oma kohast ja mõjukusest peremudelis.
Väljaspool toetavaid koduseinu on teie laps pigem tagasihoidlik. See on üpris tavapärane, kuna laps läheb keskkonda, mis on talle võõras (sünnipäev) ja kohanemine võtab tal oma aja. Teie laps, nagu kõik inimesed, on unikaalne indiviid. On inimesed, kes kohanevad kergesti kõige uudsega, ja need, kellel see võtab kauaem aega.
Kirjutate, et lasteaias (kas lasteaiaga kohanemine võttis ka aega, läks raskelt?) on tal juba mängukaaslased, ta osaleb koosmängus ning ta on suuteline ka teiste ees esinema,- suurepärane! Sellest võib järeldada, et teie lapse eripära on, et ta vajab aega, et uute inimeste ning uute olukordade/keskkonnaga kohaneda (ning väljendub see häbelikkuses).
Mida häbelik laps vajab, on täiskasvanute mõistvus ja toetus. Teil tuleb vanemana lihtsalt oma lapse eripära aktsepteerida (see võib olla keeruline, eriti kui ise olete teist tüüpi) ja võtta teda sellisena, nagu ta on.
Emana olete mures, kas lapse nädalavahetuseks laagrisse panemine ei mõju talle pigem hirmutavalt (arendava asemel). Võite mõelda, kas teie nelja-aastane on varem ööseks kodust eemal olnud ja ilma teieta? Kui selliseid kogemusi on mitmeid ja positiivseid, võite rahulikult oma põnni ka laagrisse saata (eriti, kui ta on rõõmus avanenud võimaluse üle). Vastupidisel juhul, kui laps ei soovi laagrisse minna ning ta pole teist varem öösel eemal olnud ja veel võõras kohas… ei peaks te ehk teda sinna ka sundima minema.
Tegemist on kõigest 4-aastasega, - selles vanuses lapse vajadus on olla eelõige oma vanematega, nende turvalises läheduses.
Kui plaan laagrisse minna on kindel, saate oma häbelikku ja raskemini kohanevat last selleks ette valmistada (mida võiksite teha alati, kui plaanis on teha midagi uudset või minna kasvõi külla/sünnipäevale). Kui teame, mis on tulemas, oleme selleks paremini ette valmistanud ja meil on kergem uues olukorras toime tulla.
Teie olete oma lapse ekspert, tunnete teda ju kõige paremini- ning seetõttu kuulake oma sisehäält otsuse tegemisel.
Lisaks- arengupsühholoogid leiavad, et igal lapsel on positiivseid, kiitust väärivaid jooni, olles omamoodi unikaalne. Häbelike laste puhul seisneb kasvatuse tähtsaim osa selles, et leida üles need erilised jooned. Lapsevanemad peavad aitama lapsel arendada temale omaseid väärtusi. Kui laps leiab endale hingelähedase tegevuse, hakkab ta tegutsema palju enesekindlamalt.
