Tervitused.Olen oma lapse isaga lahus ja jagame kahepeale varsti kuueseks saavat poega.Lahus oleme tänaseks juba 4 aastat.Küsimus on aga selles, et ma pole suutnud endale selgeks teha,milline peaks olema mehe elukaaslase roll minu lapse elus.Nad on ka juba koos olnud 3 aastat.
Tunnen suurt viha selle naise vastu,sest kui teda poleks,oleks mul veel ehk võimalus olnud säilitada terve perekond.
Millist rolli peaks see naine mu lapse elus mängima,milline lähedus peaks nende vahel olema?Kas ma peaksin lapsele selgitama,et see naine on äkki ajutine,ja et ehk issi ikka tuleb kunagi koju tagasi?
Kui suur võib üldse olla selle naise tähtsus minu lapse praeguses elus ja tulevikus? Ma mõtlen pidevalt,kas parem on kui laps teda ei salliks või vastupidi.
Lapse jutust saan aru,et nad saavad väga hästi läbi..... ja seda ma ei teagi, kas see on hea või mitte!
Olete oma lapse isaga lahus juba 4 aastat, kuid siiski loodate tema tagasitulekule. Olete vihane mehe praeguse elukaaslase peale ja ei ole kindel, kuidas oma poega sellises situatsioonis toetada.
Teie segadus praeguse olukorra suhtes on mõistetav. Kui tunded ja soov koos olla on säilinud, siis on valus näha ja üldse taluda armastatud inimese kõrval teist naist.
Kuigi võib tunduda, et selle uue naise roll on lausa ähvardavalt liiga suur ja ta on teie lapsele liiga lähedal, siis tegelikult on tema olemasolu teisese tähtsusega. Kõige tähtsamad lapsele on ikkagi tema vanemad. Oleks muidugi tore, et vanemad suudaksid ikka ja alati oma vastuolusid lahendada ja idülliliselt koos edasi elada, kuid elu toob tihti ette ootamatusi. Ükskõik kas koos või lahus, aga lapsele on parim, kui ema ja isa, keda ta ühtviisi armastab, suudaksid teha kokkuleppeid olukorra kohta. Näiteks: “OK, me ei ole küll elukaaslased, kuid oleme ikkagi lapsevanemad. Oleme seda elu lõpuni. See suhe ei katke kunagi.” Jällegi oleks ju tore, et need seisukohad ja mõtted saaks lapse isaga läbiräägitud ühise kohtumise ajal, kuid mõistan, et alati ei ole see võimalik, sest kui ollakse haiget saanud, kui ollakse üksteise peale siiani solvunud ja vihased, siis on väga raske rahulikuks jääda ja emotsioonidesse mitte kinni jääda. Nii võib olla, et ei tule ka rahulikust vestlusest midagi välja, ammugi kokkulepetest. Sellisel juhul on abiks, kui teha otsus esialgu oma peas:” Ma tahan oma pojale parimat. Ma ei taha et mu poeg valima peaks ema ja isa vahel. Ma ei taha, et tänu minu haigetsaamisele poeg kannatama peaks. Ma ei taha, et tal tekiksid segadus ning varjatud süü või vihatunded. Ma tahan, et tal säiliksid head suhted nii ema kui isaga. Mehe uus elukaaslane ei ole selles osas mulle ohuks. Seda, kas mehega kunagi koos elama hakkame näitab aeg” Kui niiviisi otsustate, siis omal kombel hakkab see mõjutama teie suhteid ja suhtumist lapse isasse. Laps tajub seda ja tema turvatunne olukorra osas suureneb.
Arvan, et teie poeg ei vaja n.ö. kasuema. Tal olete ju teie olemas. Siiski võiksid teie teated pojale olla ikkagi üsna selged ja enam vähem ausad. Lapsed tajuvad kiiresti, kui ema sõnad ja tunded või teod ei ole kooskõlas. Soovitaksin seletada pojale, et teile ei meeldi isa uus elukaaslane eriti. On normaalne, et mõned inimesed on sümpaatsemad kui teised. Tooge ka teisi näited, kes teile ehk ei ole väga sümpaatsed. Selgitage ka seda, et kui isa uus elukaaslane meeldib teie pojale, siis teil ei ole selle vastu midagi ja et teile meeldiks, kui poeg end isa juures hästi tunneb. Niiviisi ei tekita te lapses alateadvuslikke süütundeid. Selgituseks niipalju, et vanematevahelise “sõja” käigus pannakse laps justkui olukorda, kus ta peab valima, kas isa või ema vahel. Laps tunnetab, et ema arvates on õigus emal ja isa arvates on õigus isal. Lapse jaoks on ema ja isa aga üks tervik, keda ta armastab isegi, kui nad lahus elavad. Kui laps pannakse niiviisi valiku ette, siis ei ole seda võimalik teha ilma sisemis süüd või lihtsalt halba tunnet tundmata. Loomulikult ei oska laps seda niiviisi väljendada ja see avaldub hiljem pigem käitumise ja emotsionaalse rahuolematuse kaudu.
