Tere! Tütar on tänaseks 1.a7k. Potti kakama hakkas 1a 2k ja see toimus väga edukalt, alguses panime õigel hetkel ta potile, siis hakkas juba ise märku andma, et vaja minna. Viimased paar kuud on aga olnud probleeme kõhukinnisusega. Kui ta muidu kakas pea iga päev, siis mingi hetk muutus see ülepäevaseks toiminguks ja ühel hetkel märkasin, et lapsel on kõht kinni ja kakamine toimus läbi raskuste, aga ta sai sellega siiski hakkama. Siis hakkas vahe muutuma juba kahepäevaseks. Kurtsin muret 1,5a kontrollis perearstile, kes ütles, et tegemist ealise iseärasusega, aga soovitas samas menüüd muuta. Menüüd korrigeerisime ja kaka konsistentsi oleme enam-vähem kontrolli alla saanud, aga lapse hirm kakamise ees on säilinud. Ta läheb istub potile, punnitab korra, aga siis tõuseb püsti, on näha, et kardab kakada. Samuti on siis ööd rasked, sest ilmselt kõht valutab ja uni rahutu. Mõned korrad, kui paus on kujunenud juba 3p, oleme pannud Microlaxi. Mida sellise hirmuga teha? Me ei oska teda kuidagi julgustada ega talle seda selgeks teha, et kaka kinnhoidmine ei ole õige lahendus. Oma vanuses ei saa ta ju veel kogu jutust aru. Kui näen, et teda häda vaevab, küsin, kas lähme potile, siis on nõus alati sinna minema. Kiita saab alati, kui potil käib. Millised võimalused veel on lapse julgustamiseks? Ette tänades!
Kõhukinnisus on lastele valulik ja ehmatav kogemus, mis tekitab potihirmu või vastumeelsust. Saan aru, et olete kõhukinnisusest enam vähem vabanenud, aga laps ikka kardab. Kirjutate, et laps on siiski nõus potile minema, aga kakada ei taha ning te ei tea ka, kuidas teda julgustada.
Ühest küljest võib hirm ise ühel hetkel üle minna, kui sellele suurt tähelepanu ei pööra. Teisest küljest tekitab mitte kakamine aga lapsele vaevusi ja seda ei saa kohe kuidagi mitte märgata. Seega tuleks proovida olla ise võimalikult rahulik ja mitte teemat üleliia paisutada. Vanema rahulik meel on aga suureks abiks, sest laps tajub selle ära ja see aitab ka temal rahuneda.
Selles vanuses laps saab aru lihtsamast kõnest. Pikka selgitust kaka kinni hoidmise kohta pole tõesti vaja talle anda. Küll aga kuulake tema hirmu ja andke igati märku, et võtate seda tõsiselt. Näiteks võite öelda "Sa kardad, et on ai ai/valus kakada? Oi, siis on ju väga paha tunne, kui on kaka häda, aga kakada ei julge". Peegeldage tema tundeid tagasi. Mitte pikalt, paarist korrast täitsa piisab. Seejärel meelitage ikkagi potile istuma. Näiteks võite talle mõnda raamatut ette lugeda või pilte vaadata ja sellest rääkida, mida seal näete. Võite talle ka laulda midagi toredat, kasvõi enda väljamõeldud sõnadega ja näiteks plaksumängu mängida. Võite ka proovida potti vahetada. Näiteks pakkuda talle võimalust suure poti peal kakada pannes sinna peale spetsiaalse väikese istumisraami. Vahel aitab poti vahetus ka hirmu unustada.
Kirjutate, et kui laps juba kolm päeva kakanud ei ole, siis annate Microlaxi. Küsige perearstilt veel mõnda kõhtu pehmendavat ravimit. Üks selline on näiteks Duphalac. Kui lapsel on kõht pigem kinnine, siis andke seda ja öelge lapsele, et see on võlurohi ja teeb kakamise mõnusaks. Kui lapsel on häda, siis tuletage talle meelde, et ta võttis ju seda võlurohtu. Öelge, et nüüd võiks vaadata, et mis värvi kaka on. Äkki on kollane nagu päike. Ehk siis kõik nipid ja nõksud, mis teeksid asja mängulisemaks ja aitaksid valu unustada, võivad abiks olla. Lapsed on väga erinevad, seega tuleb neid asju lihtsalt katsetada.
Muidugi võiks ka kontrollida, ega lapse pepu katki ei ole. Kõhukinnisus võib haavakesi tekitada ja siis on muidugi valus.
Potil käimine on meile täiskasvanutele nii loomulik, aga praku on väikelastele selle meie jaoks loomuliku asjaga kohanemisel raskusi ja tagasilööke. Vanema mõistev suhtumine ja rahulik meel aitavad neid ületada.
