Tere.
Enne veel kui pöördun koos lapsega spetsialisti poole, pöördun esmalt ise siia spetsialistide poole, et saada küsimust vastusele - kas mu laps vajab nõustamist või äkki anult mina või me mõlemad..
Mul on 6.aastane tütar. Olen lahus lapse isast juba kolm aastat. Aasta olen olnud suhtes teise mehega, kellega elame üle poole aasta juba koos. Laps elab minuga, isaga suhtleb ja käib läbi, mingeid piire pole ma selleks seadnud. Lapse isaga saame läbi täpselt nii palju kui on vaja lapsest rääkida, sellisel juhul ka ainult minu initsiatiivil.
Probleem aga seisneb selles, et tütar paneb mind ja minu elukaaslast pidevalt proovile - järjepidevalt! See on kestnud juba mitu kuud. Kolm kuud tagasi võtsime varjupaigast kassi (laps on seda alati tahtnud ja väga suur looma armastaja). Tegime ka kindlad reeglid söögiandmise ja üleüldse kassi hoolitsemise eest. Kõige suuremad probleemid ja piiride katsetamised käivadki läbi kassi. Laps unustab kas siis teadlikult või mitte, et kass on elusloom ning siis paitab ja läheb hoogu, näppides ja torkides kassi, nii kaua kuni kass käpaga äsab, peale mida võiks arvata, et jätab kassi rahule, aga nii see pole. Laps ei õpi oma tegudest midagi. Oleme riielnud, rääkinud, nurgas seisnud ja veel rääkinud, seletanud - aga asjata! Samuti lasteaias käib salatsemine, vahepeal viidi kodust asju ühele tüdrukule, kes on tema hea sõbranna, ilma, et mina midagi tean. Teadlikult ja salakavalt töötatakse minu ja elukaaslase vastu. Olen rääkinud lastaiaõpetajatega - lasteaias probleemi ei paista. Olen rääkinud lapse isaga, et kas ka isa juures on märgata lapse probleemi, ka seal ei ole probleemi, pigem on laps nii tore ja hea ning kuulab sõna!
Olen nurka surutud ega oska enam last kasvatada nii, et ma tema peale ei karjuks ega riidleks. Oleme elukaaslasega temaga tegelenud, ei ole last hooletusse jätnud, teeme koos süüa, mängime mänge, käime kelgutamas jne jne. Tunnen, et mida aeg edasi ja laps vanemaks saab, seda suuremaks lähevad probleemid ja laps kaob mu käte vahelt..
Kirjast loetu alusel näib, et olete igati püüdnud parimal moel toimida, võimaldada lapsele seda, mida ta vajab, olnud temaga koos ka peale uue suhte tekkimist, säilitanud suhet tüdruku isaga jne. Teie oletate, et lapse käitumine võib olla vastupanu teie suhtele. Võib ju olla küll, et tal on raske leppida sellega, et teil on keegi ja see keegi on tema isa asemel. Kes teab, kuid igal juhul on ju hea mõte arutelda selle üle, kuidas tüdrukut aidata, et ta ei peaks salatasema, valetama, kassile liiga tegema. Üks võimalus on proovida oma tähelepanekutest otse rääkida, nt nii : et olen märganud, et sul on raske mulle tõtt rääkida ja olen mures, kui see nii on; tahan, et sul oleks kergem minuga rääkida … ; või siis: ma olen mõelnud, et sa tunned end vahel üksikuna ja tahaksid rohkem minuga koos olla ja võib-olla sulle ei meeldi, et mul on nüüd elukaaslane jne. Ka isaga seotud teema võib olla oluline üles võtta. Võib ju olla, et ta ei saa teie elukaaslast omaks võtta, kartmata, et reedab seeläbi isa. Lühidalt öeldes, võib ju olla lapses palju keerulisi, vastuolulisi tundeid, mida ei oskagi kuidagi väljendada. Ta vajab selleks abi ja usalduslikku suhet, võimalust küsida oma küsimusi, väljendada oma rahulolematust, igatsust, pettumust jne.
See ei pea muidugi tähendada, et kui laps ei taha, et teil on elukaaslane, et siis peaksite sellest lähtuma, kuid tähtis on, et tüdruk saaks usalduslikult teiega rääkida, mis temaga toimub. Ta saab seda teha siis, kui tunneb end turvaliselt ja ei pea kartma karistamist, sh ka nurka panekut. Kindlasti on oluline kõik see, mida kirjeldate, mida koos teete. Ta vajab kindlustunnet, et olete talle jätkuvalt olemas ja teile meeldib ka temaga koos olla ja ka kolmekesi koos on tore.
Kui aga loobute karistamisest, rääkida lapsega nii, et see julgustab teda end avama, püüate mõista lapses toimuvat ja tema tunnetega arvestada, ja ikka murettekitavad käitumised jätkuvad, siis jääb muidugi soovitada pöörduda ka psühholoogi või terapeudi poole. Kas ta kaasab kohe lapse või mitte, see jäägu konkreetse spetsialisti otsustada.
