laps on 1.5aastane. poiss tahab pidevalt sülle....saan aru juba et kasutab ära. nüüd tahtis sülle, ei võtnud, ütlesin et ei saa koguaeg süles olla. ei teinud välja aga hakaks lihtsalt röökima mu ees, jonnis jonnis kisas täiest kõrist niikaua kuni öökima ajas.
no ma ei saa aru miks ta nii teeb, ta on väga kangekaelne poiss meil. röökis ja röökis näost punane ja kätega nagu väristaks ennast. miks ta väristab?
ja siis ei saanud, hakkasin ka mina nutma, vahepeal tundus last vaadates et hulluks röögib ennast. ja nüüd tunnen ennast samamoodi, et olen varsti hull valmis.
ja võtsin siis sülle ja ei tahtnud, viskas ennast põrandale pikali ja rööökis, samal ajal näitas kätega et tahab sülle, võtsin ei taha. siis sain aru et peab kõvasti kussutama süles, siis rahunes maha. pärast rahumemist vaatas mulle otsa ja hakkas naerma, nagu polekski midagi viga. ta on palju kordi pärast oma tahtmist hirnunud või naernud näkku. olen seletanud palju et oma tahtmist ei saa.
aga ma ise ennast tunnen halvasti ja nutan.
ma võtan ta sülle, ja päris tihti isegi. kallistan musitan hellitan, teen kõike. aga ta tahab juba iga tunni tagant sülle. ma tahan et ta rohkem iseseisev oleks, laps peab ju iseseisvaks ka saama. beebiiga oli selline kus laps oli tihedalt emmel süles.
aga sellest ju aru saada, et kasutab ära, peale sülle võtmist ju naerab näkku. st. sai oma tahtmise.
sain lõpuks aru et laps väsinud ja tahtis magada. aga ema ei saa ju aru kõiki oma lapse vajadustest. ma ei saa muidugi aru mida ta soovib,sest ta väljendab ennast enamuse ajast "ää"(tahan seda), sõnu ütleb küll ja jutustab oma lahedat pudikeelt.
poiss ei taha enam omaette mängida, tahab süles istuda. väiksena ta elaski süles. kas ikka turvatunnet vähe?
täna ma ise närviline ka, läksin hommikul mehega tülli. laps varakult üleval, sellest ka see jonn tuli lapsel. olen ise mehe peale vihane ja ei ole isu ka lapsega tegeleda. nüüd ja jõudis kohale. kuigi koguaeg tegelen ja mängin lapsega niipalju kui jõuan.
laps magas nüüd ja siis kallistas mind kõvasti kõvasti ja tundsin kui halb ma olen et lasin tal niimoodi nutta. samas oleksin võinud tal ju jonni suunata mujale, aga ma ei tea miks ma ei teinud seda.
aga kõige rohkem kardangi seda et lapsele võib mõjuda halvasti, kuidas lasksin tal röökida ja oma tahtmist saada. oh, ma ei tea ise ka kuidas käituda. ta röögib koguaeg kui ei saa seda mida tahab.kuidas käituda sellises olukorras? kas võtta laps sülle kui ta tahab? kas kellelgil lastest ka nii teevad? kuidas teie käitute? kas mõjub selline röökimine lapse arengule?
Laste sülle tahtmine on loomulik soov, kuna just ema (või isa) süles tunneb laps end enamasti peidus kõikide murede ja hirmude eest. See on kindlasti üks tugev väljendus sellele, et saada turvatunnet - kuid samas on neid turvatunde saavutamise ja tekitamise viise kindlasti teisigi (nt. kallistamine, silitamine, lapsega mängimine, temaga rääkimine jne.)
Siin võib tegemist olla üleväsimusega, mille puhul laps enam ise uinuda või ka lihtsalt rahuneda ei oska ning ta soovib sülle. Kui see olukord on tema jaoks juba nii väljakannatamatu, siis sellele reageerib enamus lapsi tugeva nutu, või siis jonniga.
See, et laps Sind juba ära kasutab võib olla tõesti tõsi. Ja vahest võib Sul olla tunne, et laps teadlikult paneb Su närve proovile. Lapsed nagu testiks oma vanemate taluvuse piire. Sinu närvilisus kandub aga kindlasti üle ka lapsele ning tema rahutus aina süveneb. See on siis nagu "surnud ring" - lapsel paha tuju ja tahab sülle, Sina lähed närvi, sest ei saa teda hetkel sülle võtta. Sellele järgneb lapse üha valjenev nutt ja Sinu üha kasvav rahutus.
Seega võib üheks mõjutajaks, miks laps just nii käitub, olla ka Sinu närvilisus. Mõtle, kas on midagi millele mõeldes, või mida tehes sa suudaksid kõigepealt ise rahuneda ning suure tõenäosusega suudad seejärel maha rahustada ka oma lapse. Võib-olla piisab lapse silitamisest ja kallistamisest ning temaga rahulikul häälel rääkimisest. Proovi erinevaid variante. Usun, et nii võib ka Sinu lapsele varsti rahunemiseks mõni uus moodus leiduda peale sülle võtmise.
Olles ise närvis, võib meile tunduda kõik meid ümbritsev mustades värvides, tüütu ja häiriv. Kuid muutes oma suhtumist sellesse, ei olegi asi nii hull, kui algselt tundus.
