Minu pooleteist aastane laps kardab kohutavalt oma varju! Kui varju näeb, jääb ta kramplikult seisma ja hakkab hüsteeriliselt nutma ! Võtsin lapse oma sülle , rahustasin maha! Seejärel proovisin selgitada rahulikult mis see on ja näitasin enda varju põranda peal, kuid laps hakkas veel hullemalt nutma!
Teile teeb muret lapse hirm varju ees. Olete teda sülle võtnud ja lohutanud – jah, see on lapsele kõige parem – leida emme sülest varju ja lohutamist. Väikelastel ongi väga palju hirme, mis on ju ka loomulik, kuna lapse teadmised maailma kohta on veel vähesed, samuti ei tee laps vahet selle vahel, mis on kujutlusvõime töö, mis aga tegelikkus. Ka täiskasvanut võib hirmutada mõni silme ette tekkinud kujutlus, kuid ta saab ennast korrale kutsuda ja rahustada, sest ratsionaalne ja emotsionaalne pool ajus teevad sujuvat koostööd. Laps aga on väga impulsiivne ja tundepõhine. Kui on hirm, siis on hirm, lapse ajus veel puuduvad need seosed, mis aitaksid talle selgitada, et vari on ainult vari, et kujutlus ei ole tegelikkus.
Teie emana saate aga last lisaks lohutamisele toetada ka tema mõistmise kaudu. Lapse hirm väheneb, kui ta tunnetab, et emme saab temast aru, jagab tema tunnet, mõistab seda. Ratsionaalne selgitus, et näe, kõigel on vari, emmel ja laual ja karumõmmil, on vaja samuti anda, kuid enne seda on tarvis lapse tunnet peegeldada, nt nii: sulle tundub, et see on hirmus, oh, sa kardad seda kohe nii väga..., jah, see tundub sulle nii suur ja kole... Et emotsioon saaks vaibuda, vajab see mõistvat peegeldust, lisaks saab laps seesuguse käitumise kaudu teada, et meid valdavatel tunnetel on nimed, et tunded on midagi, mis kuuluvad inimese juurde, et neist saab rääkida, et nad mööduvad, muutuvad... See on eneseregulatsiooni alustugi lapsele kogu eluks, kui sel moel käitute, kohtudes lapse ükskõik milliste tunnetega.
