Olen viimastel kuudel tähele pannud, et 5-aastane poeg on hakanud erinevaid tegevusi tehes nihelema ja aelema. Näiteks kui söögilaua ääres sööme, siis ta mitte ei istu ilusti tooli peal, vaid koguaeg muudab rahutult oma asendit - tõuseb püsti, istub taas, istub ainult ühe keha poolega, nihvedrab sadat erinevat moodi tooli peal. Sama moodi raamatut lugedes, joonistades - ta ei ole paigal, vaid peab kogu aeg siplema.
Kogu selle nihelemise kõrval saab söödud küll ja raamatut lugedes on ka keskendunud ja süvenenud. Teda ennast see absoluutselt ei sega, ainult teistele pereliikmetele on see häiriv.
Üldiselt ei ole üldse tegelemist hüperaktiivse lapsega, täitsa tavaline hästiarenenud laps. Koduseid probleeme ei ole, õhkkond on rahulik.
Kas peaks muretsema sellise nihelemise pärast ja üritama seda kommet välja juurida? Või võib loota, et see aja möödudes ise üle läheb? Kas selline rahutus võib hiljem koolis toimetulekut häirida (kui tuleb ühe koha peal istuda)?
Olete mures, kuna poeg viimasel ajal "sipleb" ja "aeleb". Osati on seesugused käitumised just poiste juurde kuuluvad: poisid on tüdrukutest rahutumad (oma osa on siin ka hormoonidel, mille koostis ja tõusud-langused organismis on poistel ja tüdrukutel erinevad), ka lasteaia vanemas rühmas ja algkoolis on nähtav, kuidas tüdrukud suudavad olla rahulikumad ja kuuletuvamad, poisid aga on tihti nt laua all ning nende kaasamiseks mingisse tähelepanu ja keskendumist nõudvasse tegevusse nõuab õpetajalt pingutust ja mõjusat käitumist.
Laps ei tee midagi niisama, seetõttu on vaja ikka uurida, mis on põhjus. Mida poiss ise ütleb, kui püüate teda tähelepanelikult kuulata? Kui väljendate enda muret: ma olen viimasel ajal tähele pannud, et sa käitud nii, ja ma tahan aru saada, mis on põhjus. Põhjuseid võib olla palju alates aluspükste õmbluse hõõrumisest kuni selleni, et poiss märkab, et kui ta käitub sel moel, siis kõik pööravad talle tähelepanu, kui ta aga rahulikult istub, siis mitte.
Vahel on nähtav, et lapsel ongi liikumist liiga vähe. Kas poiss saab piisavalt joosta, mürada, maadelda jmt? Maandus liikumise kaudu on just poistele väga oluline.
Keskendumist tuleb muidugi lapsele õpetada, siis on tal koolis kergem hakkama saada. Koos isa või emaga millegi tegemine, mis keskendumist nõuab, on just see, mida laps vajab: ta saab olla koos vanemaga (emotsionaalne kontakt on väga oluline, ja see on ka rahustav) ja samal ajal õppida keskendumist: millegi meisterdamine, joonistamine, ka koos lugemine, vestlemine jms aitavad lapsel õppida taluma pinget, mida lapsele paratamatult tekitab iga olukord, kus tuleb pingutada. Kui laps tahab tegevust katkestada, tuleks teda meelitada veel jätkama: loeme selle lõpuni, joonistame selle pildi lõpuni.
Kui jälgite last tähelepanelikult, siis saate samuti ehk mõned vastused. Kas ta niheleb vähem, kui sellele tähelepanu ei pööra? Kas ta lõpetab, kui te teda koreale kutsute? Kas lapse mingid katmata vajadused võivad avalduda nihelemise kaudu (nt ta niheleb rohkem, kui on väsinud, pettunud, näljane)? Kuidas erinevad meeleolud mõjutavad (rõõmus, kurb, ärritunud...) või teie tähelepanu hulk. Kui hakkate nägema seoseid, on ehk võimalik ka reguleerida.
Samuti saab lapsele mõjusalt ja endakohaselt öelda: ma soovin rahulikult süüa ja sinu nihelemine segab mind. Kui sa oled söönud, võid lauast lahkuda. Lastel ongi raske mõista, et tema tegevus mõjutab täiskasvanuid mingil moel. Kui see välja öelda (kuidas mõjutab, mis tundeid tekitab), võib laps soostuda oma käitumist muutma.
