Tere! Minu 2,6 aastane laps kisub oma huult-enamasti siis kui vaatab telekat või üritab õhtul voodis magama jääda. Ma pole aru saanud, et see oleks mingist stressist vms, ta teeb seda täiesti alateadlikult ja just olukordades nt kui peab rahulikult istuma ühe koha peale. Mida teha? Huuled on tal mõni päev juba päris katki. Proovisime talle anda kätte stressipalli, et ta seda mudida saaks, kuid see ei aidanud Kui ta huult kisub, siis seletan alati et huul läheb katki ja ta jätab hetkeks järele, aga mõne aja pärast hakkab uuesti alateadlikult seda tegema. Äkki oskate aidata, kuidas sellest kombest lahti saada ning miks laps üldse niiviisi teeb?
Olete mures oma tütre huulekiskumise pärast.
See on üks sedalaadi tegevus, mida lapsed hakkavad enamasti tegema pinge maandamiseks. Mõned lapsed kisuvad oma juukseid, närivad küüsi või küünenahku, hakkavad näppima suguelundeid, ennast kiigutama... Variante on palju. Ühelt poolt on mõistagi loomulik seda tegevust takistada, nagu teiegi teete. Samas on aga kindlasti vaja uurida, mis on sügavam põhjus.
Kirjast ei selgu, kas laps käib lasteaias või on kodune. Ükskõik, kuidas on, vaja on uurida ja läbi mõelda, mis olukorrad võivad lapse jaoks olla emotsionaalselt keerulised.
Lapse rahu võivad segada paljud asjaolud, äkki on selles nimekirjas midagi, mille üle peaksite mõtlema ja mida saate muuta. Lapsed reageerivad tihti sundkäitumuslikku laadi reageerimisega, kui nende ümber on näiteks liiga palju keelde ja käskivat kõneviisi, kui neil on liiga vähe eakohast otsustusõigust, kui ta tajub pidevat kiirustamist enda ümber, kui kasvatuses on valdav jõumeetodite kasutamine, kui lapse nutmist püütakse takistada, pilgata või keelata, kui lapse tundeavaldusi ei peeta tähtsaks... jne. Ka vanemate pingeline suhe, liiga suur lasteaiarühm, liiga palju telekat (tahvelarvutit), rahutu ja muutlik koduelu või olla mõjutaja. Vahel on märgatav, et lapsel on n-ö sisendit liiga palju, see muudab ärevaks, laps ei tule sellega toime, aga ta tahab tulla toime, ja siis ta hakkabki alateadlikult tegema mingit rahustavat tegevust.
Laps vajab enda kõrvale kannatlikku, hoolivat ja tähelepanelikku lapsevanemat, kes ka piire seab lapsele kindlakäeliselt, kuid lapse isiksust riivamata. Kui teie isiklik "tass" on täis, siis suudate kindlasti ka selline ema olla. Kui arvate, et päriselt siiski mitte, siis saate ka iseenda pingetega tegelda - osati võib lapses olev pinge olla see pinge, mille ta on ema seest n-ö üles noppinud (lapsed on selles üsna osavad, kuna nad on väga tundlikud).
Usun küll, et kui leiate iseenda ja lapse ühisest elust pingekohti ning neid leevendada ja kõrvaldada saate, siis tasapisi olukord muutub.
