Tere
Suurim mure on see ,et rikkusin kunagi ise lapse söömis harjumuse . Poiss sööb ainult midagi arvutist vaadates . Kuidas ma seda võõrutaks nüüd? Kardan just ,et kui ma selle kohe ära võtan siis ta ei söö ju üldse . Ta on ikka väga valiv ka toidu suhtes ja toit kus on suuremad tükid sees siis on tal kohe okse refleks peal.Kõik toidu pean kahviga peenek tegema .Jaise ei söö ka . Tean,et see kõik on minu enda süü aga nüüd tahaks teda ise sööma saada , ta mul veel kodune laps. Ta ei räägi ka veel ainult mõned üksikud sõnad , logopeed andis selles osas nõu ja sellega me tegeleme . Ja nüüd kui olime kaks nädalat puhkamas siis koju jõudes on meil teine laps, mind peksab ja näpistab kui ma ütlen ,et ei tohi ,vahest tuleb ja lööb niisamagi. Olen aru saanud ,et jut kui keelata siis viskab end sellili ja lööb pea meelega vastu põrandat ära . Ta oli puhkuse aeg larüngiidiga poolteist päeva haiglas ka ja seal oli aina aurutamine ja küünalde panek . Kodus enam ei lasknud öösel rohtu anda ja päeval ka . Kas sellisel käitumisel (peksmise)on nüüd seos haige olekuga ja meie vastu vihaga ,et teda muudkui unest üles ajasime ja tohterdasime?
Aitähh
Te nimetasite kirjas mitut probleemi – lapse söömisharjumused, löömine ja haiguse mõju. Nii löömise probleem kui ka söömisharjumuste kujundamine on seotud piiride teemaga ehk vanema enda piiride näitamisega lapsele. Ütlete kirjas, et olete ise süüdi – eks me vanematena teeme ikka oma parima, mis hetkel võimalik ja õige tundub. Ja on loomulik, et ühel hetkel tundub, et mõned valikud ei ole kõige paremad olnud. Õnneks on võimalik koguda uusi teadmisi, õppida uusi oskusi ja teha uusi valikuid, mis teile oma kogemuste ja uute teadmiste valguses õiged tunduvad. Kui tahate muuta mõnda harjumust, siis esiteks on vaja enda see teha selge otsus, et nii on teie jaoks õige. Muutusi on lihtsam teha, kui vanemast õhkub selgust ja otsusekindlust.
Te kardate, et laps ei söö üldse, kui arvuti ära võtate. Kas teil on olnud lapse kaaluga ja tervisega olulisi probleeme? Kas teate, kust tuleb teil hirm, et laps ei suuda oma nälga tunnetada ja söömise vajadust tajuda? Üldjuhul on lastel endal loomulik keha tunnetus ning nad tunnevad söömise vajadust varem või hiljem. Muidugi võib laps protesteerida, kui te arvuti ära võtate, kuid see on loomulik. Ta võib mõne toidukorra vahele jätta, kuid see ei ole tavaliselt lapsele ohtlik. Võimalik, et sööb paar päeva vähem, kuid teie järjekindlus aitab lapsel harjumust muuta.
Piiride näitamisel on kaks olulist poolt. Tuleb väljendada oma selget otsust ja aktsepteerida neid tundeid, mis lapsel selle peale tekivad. Tunnete ja käitumise aktsepteerimine on erinevad asjad. Näiteks te ei aktsepteeri löömist, sest see teeb teile haiget, kuid aktsepteerite, et laps on pahane, vihane või kurb. Kõik tunded on normaalsed ja laste loomul areng on see, et nad õpivad oma tundeid ja nende taga olevaid vajadusi aina sobilikumal ja teisi arvestavamal moel väljendama. Te saate selgitada lapsele, kuidas teie kodus söömine hakkab nüüd olema. Võite koos lapsega lauda katta ning rääkida, miks peate oluliseks laua taga ja ilma arvutita söömist. Kui alustate söömist ja laps tahab minna arvuti juurde, siis korrake selgelt ja rahulikult, et söömine käib laua taga. Kui laps protesteerib, siis kuulake ja peegeldage talle tagasi tema tundeid ja andke mõista, et saate aru tema murest („ma saan aru, et sulle meeldis, kui arvuti mängib, sa tahaksid nii väga arvutit vaadata samal ajal“). Kui vaja kordate rahulikult veel oma piiri ja jälle võite kuulata lapse tundeid selle piiri suhtes.
Lapsel on turvaline, kui vanemad hoiavad võimu enda käes, mis tähendab, et vanemad võivad laste arvamusega küll arvestada ja kuulata nende tundeid, kuid lõpliku otsuse langetab vanem oma elukogemusest lähtuvalt. Vanema armastus on see, kui ta talub ära lapse pahameele, kui mõni otsus lapsele ei meeldi. Rahulikuks ja mõistvaks jäämine võib mõnes olukorras olla suur kunst ja nõuab parajat enesevalitsemist. Vahel on keeruline mitte nakatuda lapse tugevatest tunnetest. Kui vanem on piisavalt puhanud, siis on lihtsam jääda oma piiride juurde ja kuulata aktiivselt lapse tundeid. Kindlasti peaks laps saama selge sõnumi, et vanem ei luba ennast lüüa, sest see teeb haiget. Vanem võib väljendada oma piiri ja mõistmist umbes selliselt: „ai, mul on valus, kui sa mind lööd! Ma ei taha et sa mind lööd. Ma saan aru, et sulle ei meeldi, et sa ei saa seda telefoni. Sa oled kohe päris kurb/pettunud“. Löömist tuleb füüsiliselt kohe takistada, võttes näiteks lapse jalast või käest kindlalt kuid siiski rahulikult kinni.
Kindlasti võivad haigused ja reisid tekitada ärevust ja pingeid juurde. Seda enam tuleks last aktiivselt kuulata ja lasta tal väljendada neid tundeid, mis tema sisse on kogunenud ja tahavad nüüd võib-olla suvalistes olukordades välja tulla. Kuid kindlasti tuleb hoida ka piire, sest piirid loovad lapsele turvatunde, isegi kui see kohe välja ei paista.
Kui tahate ise piiride ja nö jonnimise kohta juurde lugeda, et uusi ideid koguda, siis soovitan mõned raamatud:
• C. Crowder „Mõistliku kasvatuse põhitõed“ – erinevaid igapäevaseid olukordi käsitlev raaamat
• G. Teusen „Jonniiga. Abiks lapsevanemaile sel raskel ajal“ – hea ja õhuke
• A. Solther „Nutt ja jonnihood“ – kõigile lapsevanematele väga hea raamat
Lisaks võite leida mitmeid häid mõtteid ja näiteid meie e-koolitusest, kus on ka videod: http://www.sinamina.ee/public/koolitused/tark_lapsevanem/index.html#!/
