|
Minu 2,8-aastane tütar ei maga enam lõunaund. Algas see suvel, kui vahel harva võttis magama jäämine kauem aega, ja probleem süvenes tasapisi ja märkamatult. Kuu aja eest magas ta nädalas pooltel kordadel, nüüd laupäevast saadik pole teinud ühtki lõunaund. Ta magab tavaliselt oma toas, uks on vahelt kinni. Viimased päevad on meil selline tsirkus, et kakub end paljaks ja pissib voodisse, kuigi ta ei maga ja pott on sealsamas lähedal, et saaks vajadusel kohe pissile minna. Potil käib ta ärkvelolles muidu juba pisut üle aasta, ise läheb vannituppa, kui vajadus. Ainult öösiti teeb voodisse ja see on samuti murekoht. Arvasime kuni eelmise suveni, et küll see läheb ise paika, siis jätame mähkme ära, kui see hommikuti kuiv hakkab olema (vahel juba oligi). Võtsime kasutusele kilepüksid+riidest mähkmed, et tunneks ebamugavust ja saaks motivatsiooni potil käima hakata. Mingit muutust ei tulnud ja hommikuti oli mähe ikka märg, asi ei toiminud. Alates septembrist hakkasine teda siis öösel potile võtma (magades oli igaks juhuks all ühekordne mähe taas) korra öö jooksul, tundus, et esialgu paras sagedus, aga organism vist harjus sellega ja ikka oli mähe hommikul märg. Siis võtsime 2-3 korda, viimane kord 04.30-05.00 vahemikus, aga varsti oli ikka tal mähe nagu pomm hommikuti, kui u 08.00 ärkas (ta ilmselt pissis sinna juba ärkvel olles voodis pikutades). Nüüd üleeile mehega otsustasime, et enam ei võta: ta ei hakkagi meil ise tunnetama, millal on õige aeg, kui teda koguaeg une pealt potile tassitakse. Pealegi pole me kindlad, kuidas see tema närvisüsteemile, mis siiski rahulikku und vajab, mõjub. Panime uuesti talle kilepüksid ja marlimähkmed, aga juba ma näen, et tal pole sest midagi, et ebamugav ja märg on, ehk pole seda tunnet piisavalt kauaks, emme-issi ju vahetavad koguaeg kuiva pesu asemele ja ta teab seda. Lõunaunedel oli ka suvel juba mähe pigem igaks-juhuks all, sest siis oli see enamasti juba kuiv, sügisest on seegi koguaeg märg olnud. Ta hakkas meil väga vara rääkima ja mõistab kõnet seega suurepäraselt. Me oleme temaga vestelnud, püüdnud selgitada, et tal on ju endal paha nii ja asi on tema kontrollida ja üksipulgi seletanud, kuidas ta peaks toimima, kui ta tahaks, et tema voodi jääks kuivaks, tema naeratab "jaa-jaa" ja nagu ei kuulakski. Kui küsida, miks ta ei taha potile minna, ütleb ta vastuseks "ei tea". Arvasin, et öösel ta lihtsalt magab nii sügavalt ja hommikuti on ka ehk pisut unesegane ja lootsin, et selle ehk kuidagi ikka ükskord korda saab, aga päeval on ta nüüd ju igati ärkvel, seega igasugune lootus kadunud, olukord läheb aina hullemaks. Igaks juhuks panen kirja ka lapse päevakava, mis on meil ammu juurutatud (alates 1-aastaseks saamisest selline) ja enamasti ühesugune, vahel harva mõned erandid päeval, kui kuskile kaugele on vaja sõita või arstil käia, aga siis tukastas tavaliselt autos või läks pisut hiljem lõunaunele, probleeme ei olnud: u 08.00-08.30 ärkab; riietumine ja hügieeniprotseduurid; söömine; mängud toas või korra nädalas ka laulumängu ring; siis õues tund-poolteist, kell 13.00 lõunasöök, siis lõunane unerituaal, mis on kõigest potile, riietumine, kalli ja tuttu, alati ise jäi, keegi ei pidanud juures olema; läks magama 13.30 paiku, magas 1,5-2,5h enamasti; vahepala; mänguaeg; 17.30 õhtusöök; suvel veel ka õueaeg/jalutuskäik (kehvema ilmaga ja pimedamatel aastaaegadel mängime midagi toas koos); enne und vaatame raamatuid, laulame, mängime rahulikumaid mänge; kell 20.00 oli veel kerge eine (viil juustu või pisut kohupiima jne, juua või rohkelt vett sisaldavaid toiduaineid pärast kell 18.00 ei saa ta juba enam peale aastaseks saamist); õhtused hügieeniprotseduurid, unejutt; kell 21.00 ööuni. U paar kuud on muudatuseks, et õhtusöök on kell 18.00, peale mida me ka enam ei söö ja ikka ei mõju miski. No eks vedelikku saab ta toidust ka, aga ega ta üldse palju ei joogi, päeva jooksul harva küsib ise vett, vahel ma meenutan, et kas vett soovid, enamasti keeldub. Piima joob päevas 200-300 ml, pigem hommikul ja lõunal. Lapsel on 4-kuune väike õde, nii et suur elumuutus on täitsa olemas. Samas on tal õe üle nii hea meel, kohanes kiiresti ja armukadedust ma täheldanud ei ole, kallistab ja nunnutab teda. Mehega oleme alati lastega üsna palju tegelenud, vanem laps ei oska/taha väga üksi mängidagi, ikka vaatame raamatuid palju koos, paneme puslesid kokku, mängime laulumänge jne. Kuna väiksem muidugi ei taha ka tähelepanuta olla ja samuti on tal vahel uinumisega raskusi ja ei söö aegajalt korralikult, sest maailm on põnev ja suurema õe tekitatud helid huvitavad, siis äkki ei oska me tähelepanu jagada piisavalt. Igaljuhul olukord häirib mind väga, aga kuna lapsega vestlusest ja oma peaga analüüsimisest ei selgu, milles asi, ei oska midagi ette ka võtta. Olen tuttavate emmedega rääkinud, nende kogemused: "no eks siis saabki ööd kuivaks, kui mähkmesse ei tee, jätad ära". Neil enamasti kuskil 2-2,5-aastased lapsed ilma. Meil see nõuanne ei toimi. Olen kaalunud ka lõunaune asendamist vaikse tunniga, aga arvan, et nii väike vast ikka peaks magama, ehkki ta viril õhtuti enne ööund pole olnud, kui uni on vahele jäänud, aga pisema kõrvalt, on raske seda korraldada ka, sest väiksemal pisut teised uneajad (varasemalt olen ise sättinud nii, et uneajad oleks pisut erinevad, et jõuaks mõlemaga tegeleda). Kuidas peaks käituma ja mida ette võtma, et saada laps taas (riided seljas) lõunal magama? Kas ta vajab seda lõunaund üldse? Kuidas teda uneajal õpetada potil käima? Kas, mida ja kuidas peaks talle veel selgitama (või kui see on tähelepanu vajadusest, siis mida teha)? Mida teha, et tal öösel nii väga pissihäda ei olekski? Ette tänades
|
