Poiss hetkel 1a5k vana ja mureks on see, et poiss pole nõus hetkegi emast eemal olema. Ükskõik, kui üürikeseks ajaks eemale minek, kasvõi korraks õue, pesema vm, on poisil kohe kõva kisa lahti. Kasvatan last üksi, peres veel kooliealisi lapsi. Probleem pole tekkinud nüüd, vaid juba paari kuusena reageeris ta kellegi teise juurde jätmisele kohese nutuga - kui näiteks kööki süüa tegema minnes ta oma suure õe sülle panin. Olen teda paaril korral oma emaga jätnud, lõpuks ta muiudgi rahuneb, kuid nuttu on päris kauaks. Kuidas õpetada last ka teisi inimesi "usaldama", kardan, et selline sundkorras karjumine antud olukorrale kasuks ei tule. Poiss oli veel suht alles rinnalaps, lutti ega lutipudelit pole võtnud, seega neid lohutuseks pakkuda ei saa. Poiss magab minu kaisus, olen temaga kodus, hoidjat ei kasuta, seega ei tohiks turvatundest puudust olla.Kudas õpetada lapsele rohkem iseseisvust, tema närvikava jäädavalt rikkumata?
Tahate julgustada last olema iseseisvam, kuid näete, et hetkel on see talle raske. Lihtsat ja ühest soovitust kindlasti ei ole. Hirmude põhjuseid võib olla erinevaid ja täpset põhjust on tõenäoliselt raske oletada. Ka lapse loomus ja temperament võib olla selline, et ta ei võta võõraid inimesi kiiresti omaks ega naudi uute inimeste seltskonda. Mõned lapsed on selles vanuses juba väga uudishimulikud maailma suhtes, kuid teised lapsed vajavad palju rohkem ema lähedust ja alles hakkavad vaikselt emast eralduma.
Üldiselt võib öelda, et normaalseks eraldumiseks peab laps tundma end piisavalt turvaliselt. Ütlete, et lapsel ei tohiks olla puudust turvatundest. Üks viis, kuidas lapse aktiivsust ja julgust äratada on aktiivne kuulamine. Kirjast ei selgu, kas olete tuttav aktiivse kuulamise ja mina-keelega. Meie kodulehelt (http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/) saate nende oskuste kohta lühidalt lugeda. Pikemalt saab lugeda Gordoni raamatust „Tark lapsevanem“ või hoopis õppida praktiliselt Gordoni perekoolis. Põhimõte on see, et kui lähete näiteks pesema ja laps hakkab nutma, siis peegeldate tema tundeid ja sõnu talle rahulikult ja empaatiliselt tagasi („sulle ei meeldinud üksi jääda, sulle ei meeldinud siin oodata ja oled nii kurb nüüd“). Mina-keele kasutamine tähendab seda, et selgitate lapsele oma plaane ja vajadusi („mul on vaja pesemas käia ja siis tulen kohe tuppa tagasi“). Ma ei tea, kui palju räägite lapsele oma vajadustest ja tegemistest ette, aga see loob palju turvatunnet isegi imikutele, kes rääkida veel ei oska. Aktiivne kuulamine aitab lapsel õppida enda tunnetele sõnu leida, oma vajadusi paremini tundma ja tasapisi ka leidma lahendusi oma probleemidele. Kui last pikalt kuulata, siis hakkavad isegi väga väikesed lapsed lahendusi otsima. Näiteks leiab laps, et ta istub kusagil ja ootab emmet või otsustab võtta mõne mänguasja kaissu. Teie laps on veel väike ja teda võite muidugi aidata ideede leidmisega. Aga võite ka proovida, äkki ta oskab mõnele väiksemale probleemile juba lahendust leida. Nii hakkab arenema iseseisvuse alge ja enese rahustamise oskus.
Kui teie laps vajab veel teie tuge, et rahuneda, siis tuleb talle seda pakkuda. Lapsed õppivad ennast rahustama just nii nagu emad (isad ja teised täiskasvanud) neid rahustavad. Aktiivne kuulamine aitab toime tulla ebamugavate emotsioonidega ja ärevusega. Ebamugavad emotsioonid on loomulikud ja ema või teise täiskasvanu rahulik kohalolu annab märku, et nutmine ja tunnete tundmine on turvaline.
Lapsele mõjub toetavalt ka ema enda sisemine hoiak. Võite endasse vaadata ja märgata, kuidas te tunnete ennast. Kas märkate ka endas mingeid hirme või kahtlusi. Või olete pigem usaldav teiste inimeste ja maailma suhtes. Lapsel on lihtsam teist lahti lasta, kui tunnete ise ennast turvaliselt. Võite märgata, kas saate midagi endale pakkuda, mis annab teile kindlustunnet ja rahulolu. Võite vaadata, kas te ise usaldate last oma vanema tütre või ema kätte. Vahel võib olla nii, et lapsed tunnevad ema ärevust ja hoiavad seni emast kinni, kuni ema on täitsa kindel, et last on turvaline jätta. Ema hoiak ei pruugi olla hirmude põhjus, kuid kindlasti on positiivne hoiak lapsele toeks.
Kindlasti tuleb kasuks, kui laps hakkab leidma endale olulisi mänguasju, mis loob turvatunnet ja aitab emast lahusolekut paremini taluda. Ütlete, et ta alles hiljuti sai rinda ning ei ole lutipudelit ega lutti saanud. Seega on normaalne, et ta alles hakkab otsima uusi turvatunnet tekitavaid tegevusi või asju. Tõenäoliselt loob ka ühes voodis magamine suuremat sümbiootilist suhet. Lapse arengule on oluline hakata tasapisi nägema, et emal on ka endal mingeid eelistusi ja vajadusi. Samas usun, et kannatlik lapse turvatunde toetamine on oluline ja ei ole vaja kiirustada. Tegelik psühholoogiline eraldumine toimub alles 2,5 või 3 aastaselt. Selle ajani tajub laps end emaga seotuna. Osad lapsed on lihtsalt teiste inimeste suhtes uudishimulikud ja seetõttu seltsivad ja lepivad varem teiste inimestega.
Kokkuvõttes soovitan vajadusel tegeleda esiteks oma sisemise hoiakuga ja olla seesmiselt valmis lapse lahti laskmiseks ja teiste hoidjate usaldamiseks. Teiseks võite usaldada oma sisetunnet ning enda ja lapse suhte arenemist ja muutumist. Usun, et tajute hästi, kuidas kiirustada ei ole mõtet, kuid sobivates kohtades julgustate ja pakute piisavalt turvalisi väljakutseid. Aidake lapsel leida mõni armas mänguasi, mis oleks turvalisuse sümbol. Ja kindlasti võite kasutada palju aktiivset kuulamist, kui laps tunneb tundeid ning mina-keelt, et väljendada oma plaane. Need ei too kiireid lahendusi, kuid aitavad lapse iseseisvusel tasapisi areneda.
