Tere! Olen mures oma 5.aastase poja käitumise pärast. Tegelikult kestab see juba päris pikka aega ja lootes, et küll see üle läheb ja välja kasvab sellest. Vahel ongi meil abikaasaga selline tunne, et mida küll tegema peab, kui enam kahekesi ka last korrale kutsuda ei saa. Toon igapäevaseid näiteid, millega on meil kodus probleeme:Õhtuti magama minek, ei julge oma tuppa oma voodisse üksi minna, keegi peab olema silma all või vähemalt tuli põlema( samas toas, kõrval voodis magab ka 12.a õde). Ikkagi ei julge ja hakkab pidev vingumine ja vastu haukumine, et ma ei lähe magama ja lähen emme-issi voodisse. Seda teeb ta nagunii iga öö, kui lihtsalt ärkab keset ööd ülesse ja tatsab meie tuppa. Õhtuti lihtsalt hakkab lambist jonnima, et tahan ühe või teisega koos hambaid pesta või tahan hoopistükkis ära leppida ja kallistada, mida teeme pidevalt , justkui lõpetame ja hakkab otsast peale ketrama. Siis viskab pikali ja ei ole nõus riidesse paneme vaid vaatab sulle tuimalt otsa ja mängib vanemate närvidega. Kuna ta ka on sõnni tähtkujust, siis on ta väga kange iseloomuga. Tema tahtmine peab saama. Senikaua kui jaksu meil on , üritame ikka ise asjad paika panna ja teda meie ütluste järgi tegutsema, aga kui asi on juba piisavalt kaugele läinud,kui oleme seda tsirkust 1-2h teinud, on jõud otsas ja ei suuda enam. Oleme proovinud nii hea, kui halvaga, pahandanud ja kõva häält teinud, kuid mitte miski ei aita. Oleme üritanud käituda täpselt nii nagu tema tahab, siis ikka leiab ta uue asja , millega uus jonn üles võtta. Ähvardame vahel, et kui kisamist ei lõpeta, tulevad naabrid ukse taha pahandama, ei miski morjenda teda. Ikka jätkab samas vaimus.
Kindlasti üks väga halb asi nagu tänapäeva lastel juba varajases eas, on suur probleem arvuti. Lasteaiast koju tulles hakkab juba jauramine, kas ma arvutisse saan koju jõudes, kui julged õelda, et täna kindlasti mitte, on ta trepikojas pikali viskanud ja keeldunud tuppa tulemast.Seda kõike karjumise saatel. Pean tunnistama, et vahel või isegi rohkem oleme ka lubanud arvutis olla, sest see on ainuke aeg , kui on rahu ja vaikus. Vahel ongi selline tunne, et mingi hetk käib tal peas plõks ja muutub teiseks lapseks. On ka päevi üksikuid , kui läheme rõõmsalt magama ilma tülita. See on meie jaoks imeline õhtu,mida ootad tegelikult iga päev.
Üks seik, mida ka tahtsin rääkida, juhtus sel suvel, kui käisime tuttavate perega Lätis ja olime hotellis, kus olid meil mõlemale perele toad. Tuttavatel oli ka kaasas oma 6.a poeg ja meil peategelane 5.a ja ta 12.a õde. Jätsime nad meie hotellituppa korraks tv vaatama , kuini me käisime infolauas ära. Meie tuppa jäid siis kolm last, meie tütar siis väiksemaid valmama. Järsku tuli kisa ja meie 12.a tütar jooksis meie juurde ja ütles, et tuttavate poiss pani enda ja meie poisi Wc/vannituppa luku taha. See käis nii kiirelt , kui nad seal sees juba kahekesi olid ja uks lukku keeratud.Meie tütar, kes siis palus neil kohemaid uks lukust lahti teha, ei olnud nad selleks võimalised, ütlesid, et nad ei oska või ei saa. Sinna jõudes, saime kenasti lapsed wc välja kõigiga oli korras, ainuke mis oli , oli hirm . Sellest ajast peale, räägib mul poiss pidevalt , et ära sa ust kinni pane, et muidu jääb lukku,arvan ise , et ta sai sealt mingisuguse trauma, millega mina ei oska enam toime tulla. Kui lähen kodus dussi alla, ja ütlen käin ruttu , mängi sina autodega niikaua, siis ta keeldub ja tuleb seisab mul seni vannitoas ja ootab. Seelest see hirm ka õhtuse magama jäämisega , ma arvan. Muidugi on ka rusikapoiss, kes teeb tihti ka oma suuremale õele tuule alla ja kiusab pidevalt.Meid jälle ei kuulata, kui me keelame.
Kuidas käituda ja toime tulla igapäevaste tegemiste keskel ja olla lapsest üle?
Oleks tore, kui keegi spetsialistidest või sama asja kogenud inimesed annaksid õiget nõu.
Olksin väga tänulik, kui saaksin kuskilt poolt abi ja tuge.
Aitäh mind ära kuulamast ja ette tänades Ellu
Kirjutate, et teie lapse tahtmised on nii tugevad, et ta ei suuda nendest loobuda ja teie abikaasaga tunnete end vahel päris abitult. Olete aru saanud, et mõned tahtmised tulenevad suurest hirmust (hirm luku taha jääda) ja mõned huvist (arvuti). Olete rahumeelse õhkkonna nimel proovinud erinevaid asju – alistunud lapse tahtmisele kui ka pahandamise, hääle tõstmise ning ähvardamise abil oma tahtmist maksma pannud. Olete seisukohal, et ükski nendest käitumistest pole aga lapse käitumist oluliselt muutnud.
Olen teiega nõus, et perekonnas peab võim ehk otsustusõigus olema vanemate käes. See loob lastele arenguks vajaliku turvatunde. Oluline nõks peitub aga selles, et hooliva õhkkonna ja heade suhete nimel tasub vältida võimu kasutamist probleemide lahendamisel. See tähendab tegelikult seda, et lahenduste üle vaidlemise asemel tuleks keskenduda lahenduste all olevatele vajadustele. Seda saab teha nii, et püüda nii iseendast kui lapsest paremini aru saada ning mõista miks üks või teine lahendus on oluline. Vajaduste tasandile minemiseks on head nii mina-sõnumid (ma ei saa ennast välja magada, kui mul on voodis kitsas või ma vajan praegu 15 minutit rahu, et omaette olla) kui ka toetav ja aktiivne kuulamine (sa tahad, et emme oleks sinu voodi juures, sa ei taha õega kahekesi toas olla jne). Mõlema oskuse kohta võite lugeda pikemalt meie kodulehelt: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/ või T. Gordoni raamatust „Tark lapsevanem“ (www.print.ee). Gordoni perekoolis käinud lapsevanemate sõnul on aktiivsel kuulamisel väga suur mõju paljude pingete vähendamiseks ning lapse tahtmiste pehmendamiseks. Kui laps tunneb, et ta on mõistetud, siis tema emotsioonid rahunevad ning ta on tasapisi valmis mõistma ka vanemate vajadusi ning ise otsima sobivaid lahendusi.
Te tõite näite, kus laps sai tõenäoliselt suure ehmatuse osaliseks ning nüüd kardab sarnaseid olukordi. Kui teil on vähegi võimalik ja saate võtta aega, et kuulata ja peegeldada lapse hirme, mõtteid ning vajadusi, siis ta saab neid piisavalt välja rääkida ning ise leida võimalusi, kuidas erinevates olukordades ennast ise aidata saaks ning näha, et olukorrad on erinevad. Kui lapsel on emotsioonid üleval, siis pole mõtet talle esialgu midagi selgitada, kuidagi lohutada või veenda, sest tal on vaja õppida oma emotsioonidega ise toimetama. Kuulamine on parim abistamise viis, kuid selleks peab vanem jääma rahulikuks ja leidma piisavalt aega. Kui laps harjub, et teda vajadusel mõistetakse ja kuulataks, siis hakkavad emotsioonid ja „jonnid“ kiiremini mööduma. Rõhutan üle ka selle, et kuulamine ei tähenda seda, et vanem oma põhimõtetest või plaanidest peaks loobuma. Lihtsalt vanem võib aktsepteerida, et vanema plaanid ja tõekspidamised ei pruugi lapsele meeldida ja lapsel on õigus mitte meeldimist väljendada ja leida, mida ta vajab, et ta saaks vanema plaaniga paremini leppida.
Heade ideede saamiseks soovitan vaadata meie kodulehel olevat e-koolitust, kus on ka tore videomaterjal (http://www.sinamina.ee/public/koolitused/tark_lapsevanem/index.html). Kui aktiivne kuulamine ja probleemide lahendamine ilma võimu kasutamata tundub teile huvitav, kuid praktiliselt vajaksite veel harjutamist või nõu, siis on võimalik tulla Gordoni perekooli praktilisele koolitustele (http://www.sinamina.ee/ee/koolitused/).
Toetavaid mõtteid leiate kindlasti ka Aletha Solteri raamatust „Nutt ja jonnihood. Kuidas aidata lapsel oma tunnetega toime tulla.“ (www.print.ee)
