Tere! Minu tütar hakkas potile küsima 1,6-aastaselt ja hetkel on 2,5 aastane. Kogu selle aja on ilusti potil käinud ehk siis u 1 aasta. U 1,5 kuud tagasi hakkas ta aga lihtsalt põrandale pissima, teeb seda teadlikult, mitte et ei jõuaks potile. Tihti lihtsalt seisab keset põrandat ja ootab pissit. Varem pidas kasvõi 1 h vastu, et õuest tuppa pissima minna.
Suur muutus meie elus on olnud see, et 6 kuud tagasi sündis meie pere uus laps. MInu tütar oli alguses uue beebi peale väga armukade, kuid esimesed kuud peale uue lapse sündi käis ta ilusti potil edasi. Nüüd on armukadedus tal üle läinud, kuid kas põrandale pissimise põhjus võib olla tõesti selles, et perre tuli uus laps? Viimasel ajal ta võtab tihti väiksema venna luti ja paneb selle suhu ja teeb muid selliseid asju, mis väiksemgi, matkib väga palju väiksemat. Minu küsimus oleks aga selles, et mida peaks selles olukorras tegema? Ehk on teil häid nippe, mis aitaks lapse uuesti potil käima? Või lihtsalt oodata ja kõik möödub iseenesest? Üritame rahulikult võtta ja seletame ikka ja jälle, et pissi käib potti, kuid viimased 1,5 kuud ei näi miski mõjuvat. MIlles asi võib olla?
Olete mures lapse pissimise pärast, samas kinnitate, et püüate asja rahulikult võtta. See ongi kõige mõistlikum selles olukorras. Loomulikult saab ikka ja jälle selgitada, kuid liigset survet siin ei tohiks olla.
Suurem osa 2-3-aastasi näitab valmidust puhtust pidada ja hädad potti teha, kuid erinevad olukorrad, elumuutused ja mitmesugused pinged võivad anda tagasilööke. Üks neist loomulikest tagasilöökidest tekib siis, kui suuremale lapsele (kes on veel väga väike) sünnib õde või vend. See olukord, ükskõik kuidas see ka välja ei paista, on vanemale lapsele ikka kaotus. Seni sai ju laps kogu vanemate tähelepanu, beebi sünni järel aga... ? Selge on see, et väike beebi vajab pidevat tegelemist ja suurem laps võib tunda end kõrvalejäetuna. See tekitab lapse sees palju vastakaid tundeid. 2,5-aastane ei tule sellega toime, ja alateadlik pääsetee on n-ö tagasiminek. On väga harilik, et suurem laps hakkab beebi kõrval pudikeelt rääkima, nõuab lutti ja tissi, hakkab jälle püksi pissima või öösel alla tegema. Sellesse tuleb rahulikult suhtuda, ja kui beebi kasvab ning pere harjub uue olukorraga, lähevad asjad jälle rahulikumalt. Vanema lapse pinge ja tundetulv tasanevad, kui ta märkab, et ka tema on vanematele sama tähtis kui beebi, võib-olla isegi tähtsam, sest tema on natuke vanem ja saab juba abiks olla, mähku tuua ja luti maast üles tõsta. Kindlasti peab vanem laps saama piisavalt oma vanemate tähelepanu: sülle, kaissu, koos mängimist, niisama koos olemist. See ongi teie olukorras kõige tähtsam.
Pissimise-kakamisega seotud rutiinide pärast pole vaja muretseda, need kujunevad lastel lõpulikult välja umbes viiendaks eluaastaks. See on oluline samm lapse iseseisvumises. (Kui tahan, hoian kinni, kui tahan – lasen lahti! Teen, mis tahan!) Kui laps suudab kontrollida oma soole ja põie tühjenemist, siis see on justkui kontrolli saavutamine oma elu üle ka n-ö laiemas tähenduses. Pissimine, nagu kakaminegi, on loomulik tegevus, millest ei tohiks teha liialt suurt numbrit, st ei maksa last riielda, kui juhtub püksi tulema ega kiita, kui tuleb potti. Oma häda potti tegemine pole ju midagi, mida on vaja teha isa-ema rõõmuks – see on praktilise füsioloogilise protsessiga seotud tegevus, see lihtsalt on nii. Iseasi, kui laps ise rõõmustab, et õigel ajal potini jõudis, sel juhul saab peegeldada lapse rõõmu: sa oled päris uhke selle üle, et piss potti tuli.
