Tere, minul on 3aasta ja 3 kuune poisslaps, kes hakkas 4 kuud tagasi lasteaias käima.
Enne lasteaeda oli ta väga julge ja elav ja esimesel päeval lasteaias kiideti teda, et nii julge ja tore. Mida rohkem aeg edasi seda rohkem endasse laps tõmbub, hüsteerilist nuttu pole lasteaeda minekuga olnud, aga laps on öelnud küll, et ei taha minna, kuid siis ma olen seletanud, et pean tööle minema ja ta on leppinud sellega, kohati tundus siiani, et on mõistlik laps.
Viimasel ajal on kõik tagurpidi, emotsioone on ilmselt liiga palju. Ta on muutunud väga ülbeks ja enesekeskseks. Varem me olime nagu üks hea meeskond, aga nüüd me ei saa enam üldse läbi. Ma tunnen, et ma olen teinud midagi valesti, ma ei saa ju süüdistada lasteaeda, nad on seal õppinud ja kogenud pedagoogid aga mul on esimene laps.
Õpetajad räägivad, et minu laps on "teistusgune", ta räägib palju kuid eelistab olla eemal, ei mängi selliseid seltskonna mänge mida teised mängivad. Mu laps on väga väga hirmul, ta kardab igat asja. Me peame tegema igapäev samu asju, ma ei tohi teha mitte midagi uut või teistsugust, sest kohe hakkab ta kartma ja jonnima. Ausalt öeldes ma ei saagi aru kas ta jonnib kuna tal on mure või tähelepanu pärast. Ma väga püüan teda mõista ja toetada, peegeldan ta tundeid ja olen nii palju kui võimalik olemas. Kõik oma vaba aja pühendan temale ja kohustustega tegelen siis kui ta magab. Aga mida rohkem aeg edasi seda hullemaks asi läheb. Ma ei suuda enam mõistev olla, sest päevast päeva on üks ülbus ja jonnimine. Ta oli mul nii hea ja mõistev laps, ma ei saa aru kus ma valesti teinud olen. Lasteaias ta on heidik ja kodus on agressiivne. Mu hea laps on kadunud, ma olen väga mures ja katki.
Mul on selline tunne, et ma ei saa enam mitte kunagi mitte midagi uut teha. Ma ei saa välja minna või mõnda kohvikusse, sest laps läheb paanikasse. Ma ei saa üritustel käia (isegi pereüritused), sest laps kardab. Me saame käia vaid mänguväljakul-poes-kodus, et laps tunneks end hästi. Mu tuttavad ja pere laidavad mind, et ma olen kasvatanud memmeka. Ma ausalt ei tea mida teha, kas ma tõesti pean ta vägisi panema halba olukorda? Ma olen siiani möelnud, et kui laps tunneb end hästi siis ta ka käitub hästi ning, et mida halvemini ta käitub seda hullemini ta end tunneb. Aga samas mulle tundub, et meie ühiskonda ei sobi selline "hea laps". Lasteaias on teised lapsed agresiivsed, minu laps lubab alati teised endast ette ja aitab teisi ja ohverdab oma (v.a. minu puhul) ja teised lihtsalt kasutavad teda ära.
Mu ainsaks eesmärgiks oli vaid kasvtada õnnelik inimene, aga ma olen kuskil ikka väga mööda pannud ja ma ei tea mida teha
Olete mures oma lapse käitumise pärast ja ka enda pärast, sest soovite olla parem ema, kuid olete iseendaga pigem rahulolematu.
Iga laps on eripärane, erinev teistest. See, et osa lapsi tunduvad sarnasemad, on pealispindne vaade, ja suurtes kollektiivides (lasteaias, koolis, organisatsioonis, ettevõttes) on ikka lihtsam asju ajada, kui n-ö sarnasemaid lapsi/inimesi on rohkem. Kollektiiv püüab alati erinevusi tasandada. Lapse eripäraga tuleb kindlasti arvestada, osa lapsi on sotsiaalsemad, teised jälle vähemsotsiaalsed – isikutüübi kujunemine saab alguse juba looteeas. Kui laps on kollektiivis, siis sel ajal vastutavad kõikide olukordade eest õpetajad-kasvatajad, nemad oma professionaalsete oskustega peavad toime tulema kõigi olukordadega, mis päeva jooksul tekivad. Nii et kui kasvataja ei suuda last kaasata, siis selle olukorra eest ei saa ju teie otseselt vastutada.
Küll saate aga kodus tekkivaid keerukaid olukordi lahendada. Eelkõige on vaja aru saada, miks laps käitub just nii nagu ta käitub. Mul oli tore lugeda, et olete omaks võtnud hoiaku, et mida hullemini laps käitub, seda hullemini ta ennast tunneb. Just nii see ongi. Ja just selle tõttu tuleb alati püüda vaadata lapse käitumise taha, lapse sildistamisest ei ole mingit abi, pealgi kipub silt külge jääma ja laps hakkabki käituma sildi kohaselt. Laps ei ole pahatahtlik, ei ole ülbe – laps lihtsalt käitub impulsiivselt vastavalt sellele tundele, mis tal hetkel on, ja tunded ning vajadused on alati omavahel seotud. Laps on lihtsalt laps, laps ei pea olema mõistlik: tal on 3-aastase elukogemus, 3-aastase teadmised, 3-aastase aju, milles domineerivad emotsioonid, kuna lapse aju ratsionaalne, planeeriv, arutlev ja otsustav pool on veel vähe arenenud. Kahjuks unustavad täiskasvanud selle tõsiasja, ja nõuavad lapselt täiskasvanu käitumist.
Teie kirjelduse järgi tekkis mul mõte, et laps võib tunda ennast ka lasteaias halvasti, kuid püüab seal kõigega toime tulla. Seda enam on tal lasteaiapäeva lõppedes vaja päeva jooksul kogunenud pinge välja lasta ja ema läheduses peaks ju ometi olema turvaline seda teha. Paljud lapsed teevad nii, see peaks olema lubatud.
Lastel on palju eakohaseid hirme. Kunagi ei tohi hirmu tühistada ega naeruvääristada: lapse hirmu tuleb suhtuda tõsiselt, neist saab rääkida, normaliseerida, uurida, mida täpsemalt laps kardab jne. Hirmust rääkimine teeb hirmu väiksemaks, pealegi saate pärast kuulamist-peegeldamist rääkida ka sellest, mida te koos saate teha hirmu vähendamiseks. Öiste kollide vastu saab kindlustada voodi padjamüüriga või kaisutiigriga, kes kaitseb, kohvikusse-külla saab samuti võtta midagi, mis turvalisust suurendab. Lapse hirmu vähendamise tee ongi suures piires selline: algul peegeldamine, kuulamine, normaliseerimine, seejärel arutlemine, mis aitaks kardetud asja/koha vastu, kõige viimaks võiks vanem teha oma ettepaneku olukorra lahendamiseks. Vägisi midagi teha ei tohiks. Tihti juhtub, et seesugused kindla järjekorraga ja kindla kohaga seotud tegevuste osakaal väheneb lapse vanuse kasvades. Kindlad rutiinid on midagi, millele laps saab toetuda.
Kui laps nutab pettumusnuttu (vanemad kutsuvad seda tihti jonniks), siis on väga oluline, et vastutus olukorra lahendamise eest jääks täiskasvanule. On märgatav, et laps jääb pikalt nutma ja oma tahtmist nõudma, kui vanem ei ole oma ei-s kindel, tunneb ennast lapse nutu tõttu ja suutmatuse tõttu piiri tõmmata ebakompetentse vanemana. Kui see on juhtunud, ongi vastutus lapse peal: laps saab ju (alateadlikult) aru, et olukord laheneb alles siis, kui tema nutu järele jätab. Aga olukord peab lahenema vanemliku kindla ja rahuliku otsuse toel.
Kindlasti olete te hea ja hooliv ema. Ehk oleks lihtsalt vaja rohkem kindlust iseendas ja suuremat meelekindlust olukordades, kus lapse tahtmisele tuleb öelda ei. Lapsest kasvab õnnelik inimene õnnelike vanemate toel. Nii et keskenduge lapsega mängimise ja tema eest hoolitsemise kõrval kindlasti ka iseendale. Kui saate ise teha asju, mis teile meeldivad ja rahuldust pakuvad (hobid, töö, sõbrad jms), olete kindlasti ka rahulolevam ema.
