Pealkiri ei ole võib-olle kõige õigem antud teema jaoks, aga ei osanud seda paremini sõnastada. Tegemist 3,4 aastase lasteaiapoisiga, kes hakkas lasteaias käima 2 aastaselt. Esimene aasta oli pisut raske, kuna laps ei soovinud lasteada minna, oli tihti haige jne. Samas ei toimunud lasteaeda minek suure nutu ega hüsteeriaga, pigem oli selline igahoimmikune vigin, et ei taha minna, tahan kodus sinuga olla jne. Teine ehk käesolev aasta on rõõmsam, ei ole olnud ühtegi hommikut, kus laps ei soovi lasteaeda minna, pigem on sel aastal teemaks laste omavaheline läbisaamine, asjade jagamine jne. Tihti on laps kodus öeldnud, et see laps tegi haiget, see võttis mänguasja ära jne, arusaadav, selles eas tuleb seda ette. Kasvatajaga räägime tihti ning siiamaani on kõik ok olnud, kasvataja sõnul saab laps lasteaias hakkama nö rahuldavalt kuid mainis, et laps ei algata ise tegevusi, mänge jne. Kui keegi teine midagi hakkab mängima, siis tahab kohe kaasa mängida, mis võib tekitada aeg-ajalt kergeid konflikte, kuid ise alustab hästi harva mingit mängu või tegevust, ta pigem jookseb teistel sabas. See teema on tuttav - kui laps oli väike ja minuga kodus, siis oli mul sama mure, ta lihtsalt ei tundnud huvi mänguasjade vastu, ei algatanud ise mänge, ei soovinud ise mängida ja kui mul ei olnud võimalik temaga ei tegeleda, siis lihtsalt igavles ja oleskles niisama toas, aga mängima ka ei hakanud. Kui ta oli päris väike, siis lugesin, et last tuleb õpetada mängima ja nii ma siis mängisingi temga. Nüüd mõtlen, et äkki olen teinud suure vea ja oma mängimiste algatamistega võtnud lapselt endalt huvi mängude vastu ja initsiatiivi ja ta ei oskagi ise mängida. Nüüd on seda huvi mängude algatamise vastu vähemalt kodus natuke rohkem märgata, aga võrreldes siis teiste lastega, pigem ikkagi vähe. Samas kui ta perekonnatuttavate lastega mängim, siis ma seda probleemi väga ei näe. Minu küsimus on, kas selline initsiatiivikuse puudumine mängude algatamisel on eakohane, võib see kujuneda pikas perspektiivis probleemiks (koolieas ja ka lasteaiaeas kipuvad järeljooksikud ja ise mitte algatajad saada pigem tõrjututeks), millest see võib tingitud olla ja kuidas tõsta lapse huvi isealgatamise vastu?
Tänan!
Olete mures oma poja initsiatiivi puudumise pärast. Küsite, millest see tingitud võiks olla ja kuidas olukorda muuta.
1-3 eluaastani on laps veel n.ö. ema küljes kinni. Eraldumine toimub järk järgult ja selle tempo on individuaalne. Näiteks laps mängib peitust ja poeb peitu, kuid ei pea ise vastu ja tuleb end näitama ja kontrollima, kas ema ikka alles. Iseloomulik on, et laps tahab olla silmside kauguses vanemast. Lapsele on vajalik, et tema tundeid ja mõtteid peegeldataks. Siit tekib enesekindlus ja julgus, et ta saab hakkama. Liiga rasked üleanded või kõrged ootused lapse iseseisvuse osas tekitavad lapses häbitunde ja ta hakkab sisemiselt kahtlema oma võimetes. Oluline on lapsele nimetada, millega ta hästi hakkama saab, et tal tekkiks arusaam iseendast, kui hakkamasaajast ja osavast poisist. Kui laps joonistab pildi ja seal on paras sigrimigri või sinine jänku, siis tuleks öelda: Oi, mulle meeldib, kas aitaksid aru saada, mis see jänku teeb? Kas ta on heas tujus? Kas võiksime selle seinale panna? Kas võiksime ka issile näidata? Keskmiselt kolmanda eluaasta lõpupoole muutub lapse eraldi olemise võime suuremaks ja ta talub üksiolemist pikemalt, mõistes, et kuigi ema ei ole näha, on ta ikkagi olemas. Kui 2 aastaselt on lasteaeda mindud, siis on võimalik, et teie laps ei olnud selleks veel valmis, ta ei olnud piisavalt turvaliselt teist eraldunud. Samas lapsega koos mängimine oli kindlasti pigem positiivne ja vaevalt sellest kahju võiks tekkida.
Lapse areng käib etapiti ja ühe arenguperioodi edukas läbimine loob positiivse eelduse järgmiseks etapiks. Arengupsühholoogia teoreetikud väidavad, et tõeline initsiatiiv kujuneb lapses välja 4-6 eluaasta vahel. Kui vanemad toetavad lapse tegutsemist ja vastavad tema küsimustele, areneb lapse algatusvõime ja eneseusk. Sellisel juhul laps tahab ja julgeb tegutseda. Kui vanemad halvustavad, süüdistavad, tõrjuvad, siis initsiatiivi ei teki.
Võib olla, et seoses varase lasteaeda minekuga tekkis lapse arengus mõningane tagasilangus. Selline olukord on üsna levinud. Jätkake lapse tunnete, mõtete peegeldamist ja õhutage teda end väljendama, kuulake teda tähelepanelikult, olge ainult tema päralt, olge tema jaoks kohal, kui vaja pakkuge välja võimalikke lahendusi. Kindlasti laske tal teha valikuid, andke just eakohast otsustusvõimalust. Alustada tasuks näiteks: Kas mängime nüüd lauamängu või hoopis loeme muinasjuttu? Kas tahaksid täna pähe panna sinise mütsi või triibulise mütsi? Kas sööme hommikuks riisi või kaerahelbe putru? Kui laps harjub niiviisi valikuid tegema, siis saaksite juba jätkata: Mida sa tahaksid täna koos teha?
Usun, et kui laps koduses keskkonnas on võimeline initsiatiivi üles näitama ja saab positiivset toetust ka lasteaia õpetajate poolt, siis ei peaks kartma lapse sattumist kiusamise või tõrjumise objektiks. Hoidke ikka head sidet lasteaiaga ja kui teie kartused siiski püsivad, võtke ühendust lastepsühholoogiga.
