Tere!
Olen mures oma 3 aastase tütre pärast. Ta on olnud sünnist saati ideaalne laps, ise magama jäänud ja üldse, selliseid probleeme nagu lastel ikka esineb, pole tal ühtegi olnud. Poeg, kes on 1,5 aastane on pisut teisest puust ja seega on hea võrrelda.
Ainus suur mure on meil see, et kuni siiani pole ma suutnud teda lutist võõrutada. Tean, et see on puhtalt minu viga ja jäänud üldse liiga hiljaks, kuid kui beebi sündis, oli väga raske keelata talle samu asju, mis beebile on olulised ja ega 1,5 aastane (tüdruk oli siis, kui teine laps sündis 1,5) pole veel ka teab kui suur, et selliseid beebi võib=sina oled suur, selgitusi mõista.
Nüüd püüame lutist loobuda, kuid ütlen ausalt, mul on jõud ja mõistus otsas. Ta ei oska magama jääda ilma lutita ja ükski muu asi teda ei lohuta. Olen püüdnud talle lugeda, istunud ta juures, silitanud, lohutanud, saatsime luti titade maale ja titad saatsid talle kirja paari mänguasjaga vastu - see kõik on kurtidele kõrvadele ja kohe kui on uneaeg käes, on käes ka hüsteeria. Kuni sinna, et ta hakkab endale haiget tegema (see on vist siiski tingitud sellest, et ta on selleks hetkeks nii unine ja väsinud, et nii lihtsalt juhtub). Mida teha? Kas anda ajutiselt lutt tagasi? Ja proovida mõne aja pärast uuesti? Täna leidis ta lutikujulise närimisrõnga ja uinus sellega (enne leidmistoli ta 2 tundi hüsteeriliselt nutnud).
Ausalt, ma olen hetkel nii väsinud, et mul pole endal ühtegi head ideed, püüan olla rahulik, kuid ka see on juba väga raske, sest kaks pisikest last võtavad palju energiat ja isegi kuskilt materjale abiks lugeda ei suuda).
Sügisel olin pojaga paar päeva haiglas ja sellest hetkest on tütar üldse nii klammerduv, et isegi veeklaasi ei tohi keegi teine anda.... Ja see on nii väsitav. Ja ega polegi kedagi teist seda veeklaasi andmas, suurema osa ajast olen lastega üksi ning kurnatus võtab võimust...
Soovite oma 3-aastast tütart lutist võõrutada. Teil on ka 1,5-aastane poeg, kes nõuab oma tähelepanu.
Koos väikevenna sünniga on võimalik, et tütre arengus toimus mõningane tagasilangus. See on hästi loomulik ja toetan igati teie otsust, et te ei tekitanud tütrele lisapingeid teemaga “ sina suur ja tema väike”. Praeguseks on lutist kujunenud harjumus ilma otsese vajaduseta. Lutist loobumine tekitab pingeid, millega peaks aitama lapsel toime tulla. Mõningane stress lapsele on normaalne, sest tema üks olulisemaid arenguülesandeid ongi rahunema õppimine, stressiga toime tulemise õppimine. Rahunemist õpib laps nii, et ta jälgib ja tunnetab, kuidas ema/ isa tema arusaamatuid ja raskeid tundeid peegeldavad. Sealt saab alguse ka lapse enda käitumisviis tulevikus. Kui neid tundeid ignoreerida, siis hakkab ka laps oma tundeid ignoreerima ja peidab need sügavale sisemusse. Laps saab toetus täiskasvanult. Kui täiskasvanu on ise kindel oma otsustes, siis on lapsel kergem ka mittemeeldiva otsusega toime tulla. Sellisel juhul lapsevanem kuulab ja on kohal lapse jaoks, kui see omi negatiivseid tundeid, võib olla isegi viha ja raevu väljendab. Lapsevanem kuulab aktiivselt, peegeldab lapse tundeid, aktsepteerib neid, näitab, et on last mõistnud ja siis teatab oma otsusest koos väikese põhjendusega. Laps ei saa küll oma tahtmist, kuid talle jääb teadmine, et teda on mõistetud ja seeläbi on ta väärtuslik.
Nutmine on küll teade, et minuga ei ole kõik praegu korras, kuid nuttu ei maksa väga peljata. Kui otsest füüsilist probleemi ei ole märgata, siis võiks rahus lasta tal end nuttes rahustada, jällegi püüdes peegeldada tema võimalikke tundeid, neid aktsepteerida ja kohal olla. Võib olla tasuks laps sülle võtta ja lasta tal niiviisi nutt lõpuni nutta. Nutt on üks loomulik stressi väljaelamise viise.
Suures plaanis arvan, et olete teinud kõik õigesti. Lapsed lihtsalt tahavad nii palju tähelepanu, et mõnikord on sellega raske toime tulla. Mõlemad lapsed vajavad just ainult oma aega emaga, nad ei taha seda õe või vennaga jagada. Kõige olulisem on aga see, et hoolitseksite iseenda eest nii hästi kui võimalik. Püüdke leida abi elukaaslaselt või vanematelt, või sõpradelt, kasvõi sõbralikult naabritädilt. Abi küsimine on küll mõnikord raske, kuid näitab pigem tugevust kui nõrkust.
Kui mõlemad lapsed on päeval või õhtul uinunud, ärge kippuge kohe päevatoimetusi tegema. Harjutage endale rutiiniks pool tundi pühendada ainult iseendale ja positiivsetele mõtetele. Tehke tass teed, pange selga midagi muud kui oli enne, jalga mõnusad sokid vms. Öelge stop kiirustavatele ja murelikele mõtetele (seda peab harjutama) ja lubage tulla vaid ilusatel mõtetel. Mõelge, et kogu maailma energia ja ilusad värvid kogunevad just teisse. Siis on lihtsam leida endas energiat jälle lapse jaoks kohal olla, talle silma vaadata ja mõista tema tundeid. Loodetavasti ka lihtsam otsustada, kas lõpetada vanema lapse lutisaaga endale kindlaks jäädes või natuke aega edasi lükates, andes aega nii lapsele kui iseendale.
