Tere!
Soovin abi ja nõu, kuidas käituda. Minu poeg on viimastel kuudel hakanud oluliselt rohkem tegelema avaliku eneserahuldamisega(kõhuli, käsi jalge vahel ja hõõrumine), sellele on viimasel ajal lisandunud ka pepuaugus sõrmega urgitsemine ja kaka nuusutamine.
Endale mõnutekitamine algas küll tal suhteliselt varakult, 1.a ja 3. kuu vanusena. Edaspidi on olnud see perioodiline sõltudes poja enesetundest ja väikelapsena oli ilmsem ka seos kroonilise kõhukinnisuse probleemiga, mis osaliselt selgitab minu jaoks ka seda ebaharilikku ja minu jaoks üsna ebameeldivat kakaga "mängimist".
Kindlasti on praeguse probleemi aktiviseerumise tagamaaks lapse jaoks pingeline aeg, kolisime lapse isast suve lõpul lahku ja uus kooliaasta algas küll vanas koolis ning ema uus kodu on küll vana kodu lähedal, kuid lapse jaoks oli muudatus suur, ja paraku oleme selle lahendanud ka töökoorsmuste tõttu nii,et laps saab olla päris palju igapäevaaselt nii ema kui isa juures, mis aga tähendab et laps pea iga päev on erinevate kodude reeglite vahel. Ilmselgelt on see väga väsitav ja pingeline.õnneks on vähemalt viimase kuu aja jooksul loksunud paika ka kindel rütm, mil laps ema ja mil isa juures, ning sellevõrra on asi stabiilsem.
Lapse isa lubab lapsel olla pea piiramatult telekas ja tahvelarvutis, mina olen seadnud piirid ja näiteks arvutisse pääsemise eelduseks on see, et oleme lapsega koos õues käinud ja liikunud. Laps on väga huvitatud arvutimängudest, ja õppetöö on muutunud lohakamaks. Mina ajan jälle seda rida, et nt arvutisse enne ei pääse kui kooliasjad korras. Tihti kaasneb selle nõudega suured probleemid ja pahandus. ja tihtipeale ongi lapse lahendus see, et ta poeb voodi alla ja "nihverdab" . võib seda teha pikalt järjest. ka magama jäädes ja ärgates on see tegevus tavaline. mind häirib see. et laps ei häbene oma tegevust ega otsi selleks privaatsust, nt teinekord kutsub pärast unejuttu veel kaissu, või ka siis kui unejuttu loen, siis sealsamas silma all ta tegutseb või tegutseb suisa minu kaisus. Käte kakaseks tegemine(ja nuusutamine) toimub samuti teinekord avalikus kohas(täna näiteks teatris, kus tal oli väga igav). Minu vestlused teemal, et nii ei ole sobilik teha (või kaka teema puhul olen rääkinud ka võimalikest nakkusohtudest kui sama käsi kas otse või pärast halvasti pestuna suhu rändab) või valida selleks privaatne aeg või koht,e i ole senini vilja kandnud. Tunnistan ka seda, et laps kohati käitus suisa provokatiivselt - a la kui mul on mingi ette panek või tal kohustus mida täita vaja, siis reaktsioon on, et " aga nüüd lähena ja nihverdan". Ma ei ole sellest küll lasknud end mõjutada, aga olen siiski väga häiritud kui laps roomab voodi alla või diivanile ja ähib-puhib. Samas mäletan ennast samas vanuses sama tegevat ning küllap on minu komplikatsioonid enda seksuaalsuses suuresti just seal lapsepõlvest pärit kui mu vanemad minu tegevust väga taunisid ja häbistasid. Kardan, et olen oma lapsele juba praeguseks mõned sarnased probleemid tekitanud oma suhtumisega antud käitumisse. mida ja kuidas edasi? lisan veel et püüan võimalikult lapse ellu tuua ka muid pinget alandavaid tegevusi - õues jooksmine, dussi all lobistamine, seljamassaaz, talle meeldib ka väga süles veel istuda... Ometi näen, et tema jaoks on see otseselt pinge maandamise moodus. ja paraku ei saa ma seda pinget, mis vanemate lahkukolimisega on kaasnenud, ära võtta...
Olete märganud, et teie poja eneserahuldamine leiab aset peamiselt enda rahustamiseks/pinge maandamiseks (vanemate lahutusega toimetulek), samas teeb ta seda ka olukorras, kus tunnete, et see on provokatiivne (keeldub koostööst) ja laps teeb seda nimme, et teid ärritada. Samuti nimetate poja kommet lausa avalikus kohas (teatris!) oma pärakut katsuda ja peale seda sõrmi nuusutada.
Ütlete, et olete püüdnud rahulikuks jääda ning selgitada- et see /masturbeerimine/ on iga inimese privaatne tegevus (seda tehakse vaid omaette olles, kas vannitoas või oma toas) ja seda pole kohane teha teiste nähes. On tõesti väga oluline, et sellest rääkides rahulikuks jääda, pahandamine-halvustamine-karistamine vaid tekitavad lapses vastupanu/pahameelt ja mõjuvad kahjustavalt ta ensehinnangule.
Tahaksin küsida, kas taolised käitumised (masturbeerimine ja pepus urgitsemine) toimuvad vaid teiega suheldes ja kodus? Kas isa juures olles ta nii ei tee? Aga koolis?
Heameel oli lugeda, et püüate last aidata, pakkudes talle liikumist õues, massaaži, rahustavaid veeprotseduure ning väljendate vanemlikku hoolitsust ja hellust talle õhtujutte lugedes, teda sülle võttes - need kõik kinnitavad tegelikult lapsele, et te armastate teda.
Spetsialistid on leidnud, et eneserahuldamine on lapse seksuaalse arengu normaalne osa ja võib alguse saada juba isegi aasta vanustel väikelastel, nagu teiegi pojal.
See, et teie laps ennast rahuldab, ei kahjusta teda ei emotsionaalselt ega kehaliselt.
Teemakohasest kirjandusest selgub, et lapse enserahuldamine ei pruugigi "üle minna", vaid jääbki teda saatma (mitteseksuaalsena)- kuni teismeeani, mil masturbeerimisel juba loomulik roll seksuaalses arengus tungidega toimetulekus.
Teisalt teeb laps seda selleks, "...et tal on hea"- inimlikult soovime kõik kogeda elamusi/tegevusi, mis meile naudingut pakuvad.
Miks üks laps lisaks kogetavale heolutundele ennast rahuldab- põhjuseid ju mitmeid- eriti ikka see, et ennast lohutada, pinget maandada.
Mida vanemana teha? Ikkagi neist teemadest (pinge, mure) lapsega rääkida. Turvaline koht ja aeg on asju arutada näiteks enne magamaminekut, istudes lapse voodi kõrval ja omavahel rääkida "maailma asjadest", või kuidas lapse päev on läinud- rahulikus ja sõbralikus vestluses avab laps oma mõttemaailma ja välja võivad tulla mureteemad. Olge hea kuulaja, tundke huvi, käivitage vestlus- sõnastage ümber lapse sõnum, see aitab tal edasi rääkida. Olge hinnanguvaba, lihtsalt kuulake ja sõnastage ümber. Aktiivsest kuulamisest lugege lähemalt: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/ , see annab lapsele tunde, et ta on oluline ja see, millest ta räägib, on oluline. Välja võivad tulla tõsised muretekitajad. Näiteks võivad lapsel olla erinevaid pingeid, hirme, ootusi - et nendega toime tulla, võib laps rahustada end puudutades.
Koostöös saate arutada, mis võiks olla näiteks asendustegevus või märguanne olukorras, kus laps vajab tuge, rahustamist/pinge maandamist- olles ise innustav ja pakkudes välja alternatiivseid ideid, kaasake ka laps ideede genereerimisse- lapsed võivad olla ääretult loovad!
Iseenda rahustamiseks ja mure leevendamiseks võiksite pöörduda nõustamisele/konsultatsioonile seksuaalnõustaja Pille Kütt poole: pillekytt at hotmail dot com tel. 56668123. Lisatuge lapsele pingetega toimetulekuks pakub loovteraapia, näiteks meetod "Töö saviväljal" - võtke ühendust Tallinna Perekeskuse psühholoogiliste nõustajatega: http://pk.ee/nustamisteenistus-2/pshholoogiline-nustamine
