Tere päevast.
Minu suureks mureks ja peavaluks on 3-aastane tütar.
Nimelt on tema käitumine (närvikava) täiesti murettekitav. Asi ei ole selles, et on jonniiga jne. Ta ärritub absoluutselt väikest ja tühiste asjade peale. Näiteks: kui keegi (õde-vend) läheb temast mööda, alustab vestlust, rääkimata lähenemisest või millegi küsimisest. Igasugune jagamine on täiesti välistatud, sellega kaasneb röökimine, kiljumine, totaalne endast välja minek.
Öösiti on täiesti tavalised kahetunnised röökimised ja kiljumised erinevatel teemadel (a la tahan jogurtid, too see mänguasi, trambib jalgadega). Ja sellises olekus on teda täiesti võimatu maha rahustada. Kolmeaastane peaks ju juba natukene aru saama, et ei saa kell 3 öösel jogurtit süüa?!
Üldse on kogu tema suhtlemine karjuvas võtmes. Näiteks kui ta tahab millegagi abi, siis ei ole nii, et küsib kaks-kolm korda ja siis ärritub, et hakkama ei saa. Aga ta kohe alustab karjuva-rääkimisega. Ja nii kõikide asjadega. Mingeid kompromisse saavutada temaga on võimatu.
Täna hommikul küsis ka kasvataja murelikult, et kas laps on ka kodus selline väga kergesti ja väikest asjade peale ärrituv. Loodan, et saate mu murest aru, sest mul on ta kolmas laps, ja ma olen näinud, milline on nö normaalne jonn ja kangus. Mul on sisimas selline tunne, et midagi on väga valesti.
Kuidas ma saan teda aidata? Kas kolmeaastastele saab ka psühholoogi/neuroloogi abi pakkuda, või mida ma pean tegema!! Olen täiesti ahastuses. Tema käitumine on hakanud mõjutama ka meie ülejäänud pere tegemisi. Kogu aeg kodus on karjumine, kiilumine, kuskile minna ei julge, sest laps võib nö lambist karjuma hakata ja rahustada ei ole võimalik.
Vahemärkusena, et tema karjumine on ikka selline, et nagu oleks midagi väga-väga-väga valusat juhtunud lapsega. Seda olen kogenud nii poes inimesi nähes, kuidas nad ehmatavad, et mis nüüd juhtus, kui lasteaias teiste lastevanemate nägusid vaadates. Ka kogenud lasteaia kasvataja oli väga ehmatanud, et laps suudab sellist häält teha.
Millest alustada, kas minu lapsega ongi kõik nüüd pahasti, psühholoogiliselt? Kuidas ma saan teda ja oma ülejäänud peret aidata?
Tunnete hirmu oma 3-aastase tütre pärast, sest tema raevu ja jonnihood on hullemad, kui võiks oodata ühelt tavaliselt lapselt. Teil on ka 2 vanemat last ja nendega ei ole midagi säärast ette tulnud.
Lapsed, isegi kui kasvavad ühes peres, on kõik erinevad. Neil on erinevad võimed, temperament, neid motiveerivad erinevad asjad, neid mõjutavad erinevad elusituatsioonid. Sündida siia ilma esimese lapsena või kolmandana on samuti väga erinev. Kuid kahtlustan, et mitte seda ei soovi te hetkel kuulda.
Juhul, kui teie peres on tavapärane rakendada aktiivset kuulamist ja piiride seadmist, olete kaalunud, kas kõik lapse vajadused on piisavalt hästi rahuldatud, kui olete läbi mõelnud, millisel ajahetkel lapse käitumine muutus ja mis siis parasjagu teie peres toimumas oli, kui olete mõelnud sellele, et lapse stress võib koguneda tilgakestena ja lahvatada siis ühel hetkel arusaamatu käitumisena, kui teate ka seda, et selles eas laps õpib aktiivselt tundma enda piire, katsetab, tihti hindab üle oma võimeid, kuid samas ei tule toime oma negatiivsete emotsioonidega, siis võiksite enda rahustuseks konsulteerida lastepsühhiaatriga. Kui sellisel viisil saate kinnituse, et teie lapsega ei ole midagi hullu lahti, saaksite taastada oma hirmuvaba mõtlemise ja kainema meelega pühenduda noorima lapse aitamisele tema kõiki individuaalsusi silmas pidades. Seda saate teha vaid siis, kui ise rahulik olete.
Lisan ka, et 3-aastase öises jogurti nõudmises ei ole vast midagi ebaharilikku. Üks väsinud unesegune laps esitabki vastuolulisi teateid. Laps tajub, et tunneb end pahasti, tahab leevendust ja kuna jogurt tõenäoliselt maitseb, siis seda nõuabki. Tuleb ikka jätkuvalt teda rahustada, öelda, et öösel ei söö jogurtit, on magamise aeg ja aidata tal niiviisi uinuda.
