mure,selles kas peaksin pöörduma psüholoogi juurde?,nimelt mu laps ,kui koolis hakkama ei saa siis lööb käega või raamatuga vastu pead,ta vajab iga asjaga aega aga õpetaja näeb tema edasiminekut ja kui teda kiita siis ta ütleb et ta on maailma vastikum laps ja kustutab kiituse.
Kirjutate, et teie laps karistab end lüües, kui ei tule koolis toime ning ei võta vastu vanemapoolset kiitust.
Saan aru, et teie laps on alustanud sel sügisel kooliteed - esimene aasta on paljudele värsketele õpilastele keeruline, kuna tuleb kohaneda tõeliselt suurte muutustega. Harjumuspärasest keskkonnast (lasteaed), kus peamine tegevus oli mäng, on liigutud kooli, kus hoopis erinevad nõudmised ja ootused. Laps peab suutma keskenduda korraga õppetööle 45 minuti ja seda neli korda päevas, lisaks uued kaaslased, õpetajad, koolikeskkond, reeglid, suhted.
Iga laps kohaneb muutustega omas tempos, aga on pigem tavapärane, et muutustega kaasnev stress mingil moel väljendub. Kellel tujukusena, nutususena, kellel haigestumisega, kellel muutub une- või toitumisrežiim, jne.
Kui teie lapse käitumine- s.t. enda löömine raamatu või käega vastu pead on tekkinud nüüd, kooli minnes- võib see olla kohanemisperioodi reaktsioon.
Toote välja, et laps vajab iga asjaga (õppimisega?) aega. Lapsed on erinevad, meil kõigil on kaasasündinud temperamenditüüp, see on meie närvisüsteemi eripära, mis määrab ära meie aktiivsuse, tundlikkuse, kohanemisvõime, järjekindluse, häiritavuse, rütmilisuse, lähenemise-taandumise, intensiivsuse. Igal temperamenditüübil (koleerik, sangviinik, melanhoolik, flegmaatik) on need osad erinevalt esindatud. Teatud tüübid (flegmaatik näiteks) vajabki enam mõtlemisaega, et ülesandega valmis saada.
On mõistetav, et vanemana soovite oma lapsele parimat ning olete mures tema ennastkahjustava käitumise (autoagressioon) pärast. Lapse käitumine viitab, et tal on mure, probleem ning vanemana saate teda aidata, kui olete talle toeks. Parim viis oma poega aidata on teda kuulata. Aktiivselt kuulates tajub laps vanema hoolimist, mõistmist ning ta saab ka iseendast paremini aru ning see võimaldab tal ennast rohkem usaldada ning leida ka lahendus(i). Aktiivse kuulamise kohta lugege lähemalt:http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/
Võite ka mõelda, kuidas edastate lapsele kiitust. Me kõik vajame tunnustust, samas kiitus ei pruugi alati töötada. Nagu kirjutate, tühistab laps kiituse. Mida vanemad tavaliselt teevad, on see, et nad ütlevad: a la: tubli laps! See on hinnang ja pealegi väga üldine.
Võiksite selle asemel kasutada positiivseid minasõnumeid, kus toote välja konkreetselt, milline lapse käitumine/tegu/saavutus just teid rõõmustas. Näiteks: "Mul on hea meel, et said lugemisülesandega ise hakkama!" või "Olen su üle uhke, sest…"; "Mulle meeldib sinu joonistuses…"jne. Kui räägite iseenda eest, ei saa laps saadud tagasisidet vaidlustada/nullida- tegu ju teie tunnete, kogemuse jagamisega. Samas mõjuvad nad lapsele innustavalt, toetavalt, ning annavad edasi sõnumit- et hindama ja armastame oma last just sellisena, nagu ta on.
Kui koolis on koolipsühholoog, võtke kindlasti temaga ühendust. Saate jagada oma muret ning spetsialisti abiga last toetada.
Kui koolis abisaamise võimalus puudub, saate ehk perearstilt infot, kuhu/millise lastepsühholoogi vastuvõtule pöörduda.
Väga hästi töötavad laste puhul ka loovteraapia meetodid, näiteks "Töö saviväljal", liivateraapia, visuaalkunstiteraapia.
