Kuidas õpetada, harjutada 1,5-aastasele lapsele omaette olemist, mängimist?Laps nõuab, et keegi oleks kogu aeg juures ja ka siis on kodus olles äärmiselt püsimatu, süveneb vaid hetkeks, siis tormab minema.
Kodune tavapärane situatsioon - sööme hommikust, tema lõpetab tavaliselt esimesena (enne teed ju ikka lapsele pudru valmis) ning asub siis lapsevanemaid sõrmest, pükstest vms tirima, et tulge kaasa. Jutule, et emme-issi söövad veel järgneb protest või nutt, kui ütleme, et mängi ise, jookseb hetkeks elutuppa, sealt tuleb aga minuti jooksul tagasi ja nõuab uuesti. Põhimõtteliselt kisab seni, kuni keegi ikka kaasa tuleb. Kuidas toimida, et olukorda leevendada?
Ka omaette mängima ei ole ta nõus; et vanemad teeksid lähedal olles mõnda muud tegevust. Ma kaasan teda kodutöödesse nii palju kui vähegi ohutu tema seisukohalt, koristab suure rõõmuga näiteks. Sellegipoolest näeb enamik päevast välja nii, et poja tirib näpust vedades, kuhu tal parasjagu vaja minna ja minu ettepanekut näiteks raamatut vaadata vms ta ignoreerib, kui tal parasjagu muu mõttes.
Tundub, et lapses on tekkinud arusaam, et meie olemegi tema "teenijad". Liialdamata võin öelda, et 6 esimest elukuud laps ainult nuttis kogu ärkveloleku aja - absoluutselt terve elu käis paratamatult lapse rütmis, ka beebina nõudis ta kogu tähelepanu. Kui ärkas, oli kohe süüa vaja; magamajäämiseks karjus vähemasti 1h järjest.
Ehk kokkuvõtvalt oleme olukorrast tingitult olnud 24/7 tema päralt ja seda tõesti mitte meie soovil, vaid ta pole andnud meile muud võimalust.
Selline konstantne jorin ja kisa hakkas vähenema siis, kui laps hakkas varakult kõndima, aga samas tundub, et see "muster" on paljuski jäänud. Viriseb ka igapäevaselt üsna palju, solvub kergesti, ei suuda jonnihoogudest üle saada.
Kõige selle juures on püsimatu, ronib nt sülle ja lahkub sealt juba paari sekundi pärast, lappab raamatu kiiruga läbi (kuigi märkab tohutult pisidetaile), uue mänguasjaga mängib keskmiselt 15 minutit. Ehk kokkuvõttes käib justkui tema pidev lõbustamine, et huvitav oleks. Samas vajavad ka kodutööd tegemist ja muu igapäev, rääkimata sellest, et see olukord on vaimselt ja füüsiliselt tohutult väsitav.
Muret teeb ka ohutunde puudumine - temaga peab tõesti 24/7 valvel olema. Ei karda kuskile ronida (üks hullemaid aegu oli, kui õppis kõndima). Teeb välkkiire liigutuse ja hüppab nt voodist maha, jookseb pea ees ronimistorust alla. Oleme 9-kuusest saadik korrutanud, et voodilt maha pepu ees ja ütleme siiamaani, vastasel korral jookseks üle voodi ääre .
Kuidas toimida, kui lisaks niigi kangele ja püsimatule iseloomule on pead tõstmas ka vanuseline jonn/protest? Oleme proovinud meelitada muu jutuga (vahest ka õnnestub), ignoreerimine aga tundub meile mitte väga sobivat - ta on võimeline end nii üles keerama, et tema "seda asja niisama ei jäta", siis hakkab juba endale sihilikult haiget tegema. Näiteks solvub selle peale, et ei saa mõnest mänguasjast jagu ja siis on kohe nutt lahti, jookseb teise tuppa, viskab pikali ja draama algab.
Kuidas toimida, kui laps ei ole nõus riidesse panema? (Kusjuures annan talle ka valida, kas üks v teine, räägin enne juba, kuhu läheme). Praegu läheb meil ca tund aega, et näiteks õue jõuda. Saan vaevalt ühe riideeseme selga, kui jookseb minema, väänleb käes, jookseb riideesemega minema, protestikisa.
Teie kirjas on mitmeid küsimusi ja kirjeldusest võib oletada, et peamiselt on mure selles, et laps on väga püsimatu ja rahutu, sageli ka ettearvamatu, teda on raske ohjata, suunata ning kõik kokku tähendab seda, et tema käitumine on teile vanemana väga kurnav. On ju täiesti arusaadav, et ükski vanem ei suuda 24 tundi järjest ja nii iga päev olla valvel, et miskit hullu ei juhtuks, lapsele tegevusi pakkuda ja olla vaid tema tahtmiste järgi. Teie küsimused viitavadki sellele, kuidas seada piire ja seista oma vajaduste eest.
Kui laps oli väike ja sagedaste nutuhoogudega, siis püüdsite tema päralt olla, kuid nüüd tundub, et ta võiks juba rohkem iseseisvuda. Te püüate olla mõistev ka tema vanusest tuleneva käitumise suhtes. On tõesti nii, et enne 2-aastaseks saamist hakkavad lapsed ilmutama oma „mina“, muutuvad väga nõudlikuks ja sageli väljendubki kõik see „jonni“ kaudu. Ta peab saama väljendada seda, mida ta tahab ja mida ei taha ning see on tema isiksuslikus arengus väga oluline aeg. Selle vanuse juurde käib ka soov kontrollida vanemaid – käia neil kannul, nõuda, et nad teeks temaga asju kaasa, osaleksid temaga toimuvas ja oleksid ka emotsionaalselt osalised. Nagu öeldud, on see täiesti eakohane ja paljudele vanematele tuttav käitumine. Samal ajal on aga oluline, et ta kogeks ka seda, et teistel on omad piirid ja ka seda, et kui kõik ei toimu nagu varem ja samamoodi, siis see pole ohtlik. Kui laps kogeb, vanemat ei saagi alati kontrollida, panna tegema kõike, siis ka sellega on võimalik toime tulla. Samuti on üks oluline kogemus õppida toime tulema vanemate pahandamisega ja üldse enda ja teiste emotsioonidega. On aeg olla silmitsi uute kogemustega, kuid võimalikult nii, et säiliks ka nii oluline turvatunne.
Kuidas siis? Selles vanuses on lapse sõnavara veel väike ja ka tema võime mõista pikki selgitusi. Nt öeldes, et kavatsete õue minna, on hea anda lapsele sellest eelnevalt teada (nagu oletegi teinud), et ta saaks ühel tegevuselt teisele ümber lülituda, hakatagi lihtsalt toimetama, vastavad riided valmis ja selga. Pikki selgitusi ja hoovõtmisi pole vaja. Pigem konkreetset tegutsemist, vajadusel ka lapse enda riietamist. On hea, kui ta kaasa aitab, midagi ka ise teeb, seda mida juba oskab. Laps sageli tunneb ju ka uhkust selle üle, et oskab ka ise riidesse panna ja teda võibki motiveerida vaid see, et ema-isa rõõmustavad tema saavutuse üle. Laps on huvitatud tunnustusest ja vanematele heameele pakkumisest ning see ongi peamine, kuidas lapsi kaasata, suunata midagi tegema (vt ka Suhtlemisoskuste KKK – positiivne mina-sõnum). Kindlasti tuleks vältida, et riietumised, magamaminekud ei muutuks võitluseks, hüvedega meelitamiseks, karistustega ähvardamisteks ega ka tagaajamismänguks. Kui ta kogeb, et toimib nutt ja kisa, pikali viskamine, siis ta seda ka kordab, sest see töötab. Kindla mustri muutmiseks on vaja teie teistsugust reageeringut, signaali, et senine ei toimi. Seejuures aga ka kindlasti lapse toetamist, mõistmist (tunnete peegeldamine), kui ta kogeb pettumust ja pahameelt. Kui ta on oma tunnetega kimpus, kuid vanemad hoolivad temast ikka, ei karista ega ignoreeri, siis see rahustab ning puudub vajadus trotsiks.
Kasu võib olla konkreetsetest mina-sõnumitest, vajadusel lapse protesti vähendamiseks aktiivse kuulamise kasutamisest.
Arvestades teie kirjeldust (tähelepanekud sünnist saati), siis võib ju olla, et teie laps ongi tundliku närvisüsteemiga, ärevusele või hüperaktiivsusele kalduv ja tal ongi raskusi teistmoodi käituda, keskenduda ja korraldustest aru saada ja neid täita. Seda enam tuleb siis vajab eelkõige kasuks selged piirid, väga rahulik ja kindlameelne kohtlemine, selged reeglid ja rutiinid.
.