Tere
Mure siis selline, et minu 12 aastasel pojal on käimas üks armulugu, mis on olnud päevakorral ka enne, sama tüdrukuga, kuid see tüdruk on teda korduvalt "maha jätnud" ja nüüd siis jälle armastab väga mu poega...Kahjuks tean ma sellest vaid selle kaudu, et hoian silma peal poisi meilboksil, mille talle ise kunagi tegin ja kuhu tulevad sõnumid, mida nad siis selle tüdrukuga vahetavad. Kõike ma ei näe, nt seda, mida mu poeg vastanud on aga tüdruku sõnumitest piisab, et aru saada, et nüüd ta siis jälle tahab mu pojaga "käia". Ma saan aru, et selles vanuses see käibki nii aga nimelt on mul mure, et poisi käitumine koolis ja hinded on läinud hüppeliselt väga halvaks. Algul ma arvasin, et ongi äkki tüdruk mängus, et see jättis maha vms aga tuleb välja vastupidine. Samas on poiss koju tulles nii kinnine, vihane, kui ma küsin kooli ja märkuste kohta, karjub mulle, et ta on väsinud, tahab puhata ja ma ärgu küsigu midagi. Nii ta siis viskab mu oma toast välja, jääb ise sinna krõpsu sööma ja telefonis mängima....Jällegi, ma mõistan, et see on raske vanus ja ma peaksin aktiivset kuulamist kasutama aga kui ta üleüldse ei tahagi midagi koolist rääkida? Mismoodi ma siis kuulan teda? Ainus, millest ta meiega rääkida tahab, on see, mida ta endale järgmiseks osta tahab. Ja need on kõik kas arvutiga seotud või mingid muus elektroonika asjad. Kardan, et kui ta need endale soetab, on ta veel rohkem endasse tõmbunud. Sest näen, et telefonis olemine muudab teda juba närviliseks. Meil on reegel, et võib olla 3 tundi päevas. See oli suvel nii. Nüüd, kooli ajal tahaks ma, et see muutuks 2 h päevas aga sellest ei taha poiss kuuldagi. Kõik, mis talle ei meeldi, on tabu. Kui ta kuuleb, et jääb millestki ilma, kui on halvasti käitunud, karjub ja sõimab meid idiootideks, märatseb, paugutab uksi. Ja ka koolis on käitumine selline, et tulevad märkused stiilis: jutustab liialt, haugub vastu, ei allu korraldustele, ei tee kaasa tööd, on tunnist eemaldatud...
Oeh, kui ma sellele mõtlen, on mul temast nii kahju. Ta ilmselt on omadega täiesti sassis. Kool, kodu, väikesed õde ja vend, kes saavad ilmselt rohkem tähelepanu kui tema, kodused reeglid, kooli reeglid, siis veel see tüdruk, kellele ta kindlasti tahab meeldida...kuidas ma teda aidata saaks? Selles armuasjas ei saagi ilmselt? Ei saa ju öelda, et kuule, ma nuhin su järgi. Ja kui hakata tüdrukutest rääkima, blokib ta selle jutu kohe ära...
Üks asi tuli veel meelde. Ilmselt on ta avastanud pornograafia, sest olen tema toas käies avastanud joonistused, kus on mees ja naine ja suguakt. Samuti olla ta mu õe juures külas ööbides õetütre barbidega mänginud ja pärast olid need mu poja padja all paljalt olnud, st riided nukkudel ära võetud...See on ka ilmselt vanusega seotud aga kas midagi veel? Ebakindlus? Mingi turvatunde tekitamise viis? Me ei ole tegelikult kodus sellistel teemadel nagu seks vms rääkinud, ei oska mina ja mu mees ei ole lapse isa, ka tema ei ole poisiga sellistel teemadel suhelnud. Ilmselt see tuleb sellest, et meie lapsepõlves ka sellistest asjadest ju üldse ei räägitud ja meil puuduvad kogemused, kuidas sellest peaks lapsele rääkima. Nüüd on ta siis hakanud ise huvi tundma ja ma kardan, et ta saab asjadest valesti aru, et see pornograafia ongi seks ja et sel pole armastusega midagi pistmist...
Kuna mainisin, et minu mees pole mu vanema poja isa (temaga on meil siis kaks väikest last), siis ütlen ka, et oma isaga poiss kohtub väga harva, kuna isa ei ela hetkel eestis. Poiss küll külastab teda paar korda aastas kas seal, kus isa elab või siis käib isa suvel eestis puhkamas ja saab paar päeva pojaga olla. Isal on uus pere. Telefoni teel nad räägivad ka väga harva. Isa on pigem selline karmima "kasvatusega" ehk siis ei luba mingit jonnimist ega kauplemist, paneb lihtsalt karmil häälel poisi paika. Ja nii siis elabki poeg end kodus meie peale ilmselt välja oma viha ja valu ja pettumist ja kõike muud. Me oleme mehega sel teemal palju omavahel rääkinud, teame küll, kuidas peaks käituma enamasti, a la ei tohi laskuda vaidlustesse ja peab jääma rahulikuks aga see on nii paganama raske...Läksin oma emaga ka tülli sellepärast. Mees on komandeeringus nädal aega, ma kutsusin oma ema (61 a) teisest linnast appi aga kuna ema väga ei viitsi tegelikult enam lastega tegeleda vaid tahaks telekat vaadata (mida meil pole), või ajalehti lugeda (mis meil ei käi) siis mulle tundus, et ta otsib põhjust, et ära minna. Ja peale paari päeva ta läkski, kuigi lubas jääda seni, kuni mees tuleb ehk siis nädala lõpuni. Aga tüli temaga tekkiski sellest, kui ma vanema poisiga vaidlema läksin, et too ei viitsinud trenni minna, õigemini ütles, et jalg valutab aga ma juba tean teda, ta ei viitsi käia seal. Ma ei sunni ka, ütlesin, et võib ära tulla trennist üldse. Sellepeale ta vihastas jälle ja ema siis kuulis seda kõrvalt ja hakkas minuga võtma, et mis ma karjun poisi peale. Üritasin siis õhtul, peale seda, kui ema oli ära läinud, olla rahulik, vtta kõik oma jõuvarud kokku, palusin suure poisi abi kõige väiksema hoidmisel, ta sai sellega kenasti hakkama, ma ütlesin talle seda ka, kui vajalik mulle ta abi on ja et hoolin temast väga. Me kallistasime, saime ilusti läbi. Ma tahaksin väga, et see jääkski nii, ma ei taha üldse neid karjumisi ega tülisid aga mul on tunne, et ma ei oska neid alati ära hoida ja kui ta jälle karjuma hakkab, siis pisemad ka kuulevad ja hakkavad nutma, sest neil on hirm. Ühesõnaga, üks suur pudru ja kapsad jutt sai nüüd aga ma olen nii nõutu, ei oska kuskilt alustada, nõustaja juurde ka praegu minna ei saa, kuna on pisemad lapsed. Siin linnas ei ole meil hoidjaid ka, st ei ole kedagi, kes saaks igal ajal appi tulla ja ma tegelikult ei taha ka võõrast inimest oma laste juurde. Ma armastan oma lapsi väga, naudin nendega olemist, isegi kui pooleteisesel on oma jonnituurid aga nad on ikka mulle väga armsad. Kahjuks on raske seda nautida, kui suuremaga on sellised tülid koguaeg. Ja abikaasaga oleme ka vahel vaidlema läinud suurema pärast, tema tahaks iga asja pärast karistada, midagi ära võtta (telefon, taskuraha), mina jälle ei ole piisavalt järjepidev jne. Muidu on meil ülihea läbisaamine mehega, oleme väga armunud endiselt ja ostame lähipäevil maale maja. Jaa, see maja...sellega on ka veel probleem, kuna see asub 30 km poja koolist, kust ta ei taha mitte mingil tingimusel ära tulla ja me oleme sellega arvestanud, ta saab ka bussi või rongiga hakata koolis käima. Aga ta on paar korda meile karjunud, et me rikume ta elu ära, viime ta mingisse nõmedasse vanasse majja (me plaanime vana talukoha ära renoveerida, enne kui sinna elama läheme), tema aga ei oska näha ju nii kaugele ja üldse, et see maja saab ilus olema. Kas me peaksime selle idee ka siis maha matma ja linnas elama tema pärast edasi? Kas me rikume tema psüühika siis päris ära? Samas varem on ta sellega nõus olnud, sest teab, et siis saame nt koera võtta. See talle väga meeldiks. Samas linnas ei hakka meile majadele või suuremale korterile hammas peale ja tahaks, et väiksemad lapsed saaksid rahulikumas keskonnas üles kasvada.
Ma väga vabandan selle segase pika jutu pärast aga praegu, kus mu kaks pisikest magavad, suurem on koolis ja saab 1-sid ja märkuseid, tundub, et kõik on minu õlul ja ma tahtsin lihtsalt selle kõik endast välja saada. Ja kui teaks, kuidas saaks meie elu harmoonilisemaks muuta, oleksin küll väga õnnelik. Kui see ainult õnnestuks...
|
