Tere!
Minul on mure oma 5-aastase tüdruku pärast. Taustaks, et meil on peres kasvamas ka 3-aastane tüdruk. Suurem tüdruk on olnud kogu aeg selline õrna hingega, võtab kõike väga kiiresti südamesse ning nutt tuleb väga kergesti. Ma tunnen, kuidas vahel lööb mul endal peas juba häirekell, et kuidas ma peaksin temaga käituma, et mitte teda ehmatada, mitte asju hullemaks muuta, vaid sooviks teda toetada, et ta suudaks ennast väljendada sõnadega, mitte nutuga.
Väga tihti hakkab ta nutma, kui pahandada väikese tüdrukuga. Vahel nutab ka kaastundest, kui väiksem jonnib, karjub või solvub. Tihti läheb teda lohutama ja kallistama.
Suurem tüdruk on ka raske kohaneja. Alustas uue lasteaiaga nüüd sügisel ning peale kuud käimist hommikuti nutab, et tema ei taha minna lasteaeda ning sooviks pigem minuga tööle tulla kaasa. Ükspäev rääkis, kuidas temal tuleb nutu isu peale ning läheb lasteaias siis üksi WC-sse ning nutab seal üksi. Lasteaias oli ka esimestel päevadel toiduga probleem, kuna tema kippus alati järgi jätma ning seal on kord, et tuleb niipalju võtta, et kõik ära sööd. Kodus nuttis, et tema ei taha minna lasteaeda. Küsisin, kas sinuga pahandatakse, kui toitu järgi jätad, kuid vastas eitavalt. Kord on maininud, et seal on lasteaias on lärmakas ning palju kisa.
Lasteaias pigem hoiab omaette ja ei soovi teistega mängida. Küsib pidevalt õpetajalt, millal me sööma läheme, millal magama, millal õue. Olen rääkinud, et kui sa mängid teistega, siis läheb aeg kiiremalt ega tule emme igatsus kogu aeg peale. Vahel õhtuti teatab, et täna mängis ta selle või selle tüdrukuga. Joonistab tihti laua ääres.
Kuidas peaksin tema nutuhoogudega toimima. Ükspäev ütles, et tema ei taha emmega elada, et tahab vanaema juurde minna (olin pahandanud segamini toa pärast). Kui kirjeldasin oma kurbust seoses selle lausega, siis hakkas hoopis tema nutma. Kuidas õieti käituda, et teda mitte kurvaks teha.
Ette tänades,
Merca
Olete mures oma tütre kurvameelsuse pärast, tema tundlikkuse ja seega ka osavõtlikkuse pärast. Võib ju olla üsna tore, kui ta on õe suhtes hooliv ja empaatiline, kuid ometi näib, et ta ise kannatab seeläbi, korjaks nagu teiste emotsioonid endasse. Kas võib olla, et ta tunneb tõepoolest end liialt üksikuna ja vajaks ise rohkem märkamist. Isegi kui näib, et lasteaias võiks olla tal piisalt huvitavaid tegevusi ja kaaslasi, ei näi see teda köitvat, pigem tunnetab ta end seal ebakindlalt. Nii ju võibki olla, et tema jaoks on liialt palju lärmi ja mitmed võõrad reeglid (nt toiduga seoses). Kui teile näib, et tüdruk just viimastel nädalatel nutab rohkem ja kurvastab, siis on tõenäoline, et tema jaoks on uue lasteaiaga kohanemine raske. Talle võib olla keeruline see, et tal pole veel seal kujunenud kedagi, kelle poole pöörduda, kedagi, kes oleks rohkem omaksvõetud ja saaks suhelda üks-ühele. Ka kasvatajaga võib ta esialgu vajada rohkem võimalusi otse kontaktiks ja ta saaks väljendada seda, kuidas ta end seal tunneb. Üks-ühele suhtlemisvõimalust vajavad kõik lapsed, mõned rohkem, mõned vähem. On neid, kes ilmutavad ise initsiatiivi, kuid ka neid, kes pigem hoiavad kõrvale ja eelistavad olla omaette. Kas saate vanemana aidata kaasa sellele, et ta leiaks esialgu kasvõi ühe kaaslase, kellega rohkem koos olla? Samuti võib kasvatajatega arutada koos, mida nemad on märganud ja kas saava julgustada tüdrukut rohkem suhtlema või vajab hoopis tegevusi ja ruumi omaette olemiseks. Kui ta läks teise lasteaeda, siis on esialgu raske seegi, et kõik teised näivad olevad omavahel juba kaaslased leidnud, omad mängud, rollid ja reeglid väljakujunenud ja ta tunneb end kõrvalejäetuna.
Mida veel kodus teha, et nutuhoogusid vähem oleks? Olete teadlik, et teda aitaks see, et ta saaks end sõnaliselt rohkem väljendada. Kahtlemata on see väga oluline ja üks peamisi viise probleemide lahendamisel. Kui lapsel näib olevat mure, ta on kurb, igatseb vanaema järgi, ei taha minna lasteaeda, siis tal on probleem ning teie saate teda peamiselt aidata nii, et kuulate teda aktiivselt ja peegeldate seda, kuidas temast aru saate. Esialgu piisabki sellest, et vaid sõnastate seda, mida ta väljendab, tema sees toimuva põhisõnumit, nii verbaalselt kui mitteverbaalselt. Last julgustabki oma tundeid sõnastama see, kui ta kogeb, et tema tundeid ja vajadusi aktsepteeritakse ja võetakse tõsiselt. Näiteks ei aita teda neil hetkil see, kui püüate veenda teda lasteaeda minema ja räägite, kui tubli ta on, kui ta sinna läheb, vaid see, et saate aru, et talle ei meeldi sinna minna ja soovite mõista, mis talle muret teeb. Kui kuulamist jätkata võite saada veel rohkem aimu, mis lapsega toimub ja seejärel ehk jõuda ka selleni, mida teha, et ta lasteaias end paremini tunneks. Igal juhul on ju tähtis, et tema rahule jääks ja end hästi tunneb ja ainult tema saab öelda, mis see on. Kahtlemata on keeruline sellist vestlust arendada hommikul kiiruga, pigem ikka siis, kui on piisavalt aega. Kindlasti jätkake omavahelisi jutuajamisi lasteaiast tulles, et ta saaks jagada oma elamusi.
Mis puutub pahandamistesse koristamisega seoses, siis ilmselt oletegi püüdnud kasutada kehtestavat mina-sõnumit. Võib ju olla, et lapsele oligi liiast tunda vastutust teie kurbuse pärast. Kas teda aga olite kurb? Või häirib teid segamini tuba mõnel konkreetsemal põhjusel? (olete väsinud, et ise korsitada, asjad lähevad katki, kui põrandal maas on vms.) Vahel ei mõju mina-sõnum seetõttu, et lapsele pole arusaadav. Ka võib olla, et lapsele käibki ülejõu üksi korda luua või ta ei tea, kuidas seda teha jne. Ka peale kehtestamist on sageli hädavajalik keskenduda lapsele, et aru saada, mis temaga toimub, mis teeb koristamise talle keeruliseks. Võib ju olla, et ta tõepoolest vajab alustamiseks kellegi abi, kuid võib ka olla, et ta protestib, sest tunneb ebaõiglus riidlemisel, on kaua oodanud, et saab koos teiega olla ja sooviks lihtsalt rohkem lähedust, kuid ei oska seda väljendada.
Niisiis, mis lapse kurvaks teeb või protestima paneb, seda saab parimal moel teada ikka nii, et keskenduda tema kuulamisele ja vältida kuuldu arvustamist, hinnangute andmist. Isegi kui te ei nõustu tegema seda, mida tema tahab (nt tööle kaasa, asjad toas laiali) on peamine see, et ta kogeb, et tema vajadusi, tundeid võetakse tõsiselt ja temaga ollakse koos, kui ta kogeb keerulisi tundeid. Lisaks on kindlasti tema vajadusi see, et temaga pärast lasteaia päeva lihtsalt koos olla, sest ta on ju terve päev seda oodanud.
