Mida teha? Laps selline, kel kalduvus igasugustesse tehnikavidinatesse "istuma jääda", kuna diagnoositud ka Asperger, siis seda enam emana mures, et ta ei kapselduks arvutimaailma.Lapse isaga, kes ka suur tehnikahuvilne(-sõltlane?) oleme selles küsimuses kardinaalselt eri meelt. Siiani suutsime väikete eksimustega aga siiski, viia läbi ühtset arvutipoliitikat - koolipäeval pool tundi, nädalavahetusel kaks korda pool tundi. (1.klass siis). Ja kui issi ilma minuga aru pidamata kinkis lapsele esimese klassi lõpul tahvelarvuti, siis olin ikka täiesti löödud. Sest teadsin, mis nüüd juhtuma hakkab. et suvi on rikutud ja minu suhe lapsega ohustatud, sest sellest imevidinast, mis pealegi lapse isiklik, on teda kordades raskem eemale meelitada kui koduarvutist, kus laps ei pääsenud ise arvutisse. ja nii on ka läinud. mina siiski surusin läbi selle,et ka tahvelarvutil on ajapiir( aga seda laps kogu aeg testib, ) lisaks oli ta umbes 10 päeva peamiselt isaga isapoolsete vanavanemate pool, kus sisuliselt keegi ei kontrollinud ega ohjanud arvutikasutust(kuna seal igaüks vahib mingit kastikest, olgu see siis telekast seep, või arvutimängu klõpsimine). Nüüd on laps minu vanemate pool ja meil loogika, et suvel tuleb lapsega õues möllata, tegutseda, mängida.Aga laps ärkab hommikul üles ja esimene mõte on esimene arvutiaeg. Pärast kahtteist algab nuiamine - teine arvutiaeg. Siis tuleb naabrilaps külla, väike muu mäng ja emme, see ja see tahab ka minu tarvelarvutis mängida...ja kuna ma näen läbi seda olukorda, et see ja see ehk tõesti natike mängiks aga varsti lõpeb asi sellega, et minu poeg natuke "juhendab", siis sisuliselt olen jälle see paha emme, kes keelab. Lihtsalt kohutavalt raske on lapsele, kes niigi kõike uut naljalt omaks ei võta selgeks teha,et tore oleks joosta, mängida, rattaga sõita.
Lapse isaga on need teemad täiesti mitteläbiräägitavad...Seda enam, et pärast suuri siseheitlusi, olen sel suvel otsustanud lahku kolida ja kahetsen,e t seda varem ei teinud, oleks saanudkuidagi oma lapse harjumusi paremini kujundada... Samas näen, et on suur oht, et issi ostab lapse lihtsalt tehnikaga minult üle...Uus kodu on vanale võimalikult lähedal, et lapsele jääks alles nii issi kui emme juures olemise võimalus. Nüüd pelgan, et kui minul uues kodus ei ole mingeid erilisi tehnikaimesid peale teleka, siis on laps nagu 5 kopikat issi juures ja seal ei saa ma enam kontrollida, mis toimub( aga toimub sõge kas teleka või arvutikasutus). olen lapse pärast väga mures, sest tema eripärast sõltuvalt vajaks ta hoopis rohkem liikumist ja suhtlemiseõppimist... Lapse isa lapse diagnoosi või tema probleeme ei tunnista. Tunnen end jõuetuna ja tunnen, et ma kaotan oma lapse...
Lapse isa seisukoht on, et "Sina kehtesta omas kodus omad reeglid, mis see sinusse puutub, kuidas meil on" teeb murelikuks.loomulikult kehtestan mina oma uues kodus reeglid, aga kui lapse isa juures on teised ja märksa pehmemad reeglid või pole neid pea üldse, siis pole imestada, et laps esimese konflikti puhul issi juurde arvutikaissu jookseb...
Olete mures poja pärast, keda paelub arvutimaailm, ja pahane lapse isa peale, kes teie muret ei jaga ning oma reegleid kehtestada püüab.
Ühelt poolt on mõistetav, et arvutimaailm lapsi paelub: mängud ju ongi koostatud nii, et mängijat enda juures hoida. Mängimine võib pakkuda suurt rahulolu, sest pakub eduelamust, võimaldab teha iseseisvaid otsuseid, annab valitsemistunde. Kõik nimetatu on lapsele vajalik, küsimus on selles, kuidas seda kõike lapsele n-ö organiseerida teisel moel. Millised õuemängud, kodutegemised, väljasõidud, hobid, spordialad jmt võiksid saada heaks asenduseks? See on kindlasti mõtlemisteema.
Üks minu kolleege ütles kunagi: ei ole liiga palju arvutit, on liiga vähe vanemaid. Kas ka teie jaoks võib selles lauses killuke tõde peituda? Kui palju veedate lapsega koos aega? On teil ühiseid käimisi-tegevusi? Ka võiksid 7-aastasel koduses majapidamises olla omad jõukohased ülesanded, mis arendavad vastutus- ja kohusetunnet ning meeskonnatööd (kodu on koht, kus kõigil peaks hea olla olema) – ka see võtab oma aja ning pakub toimetulekutunnet.
Reeglid on suures piires ikka lapsevanema teha, sest vanem vastutab. Arvan, et vanem ei peaks liialt palju muretsema lapse mossitamise pärast, kui vanem on kindel, et tema pandud piir on igati asjakohane ja mõistlik. Tahvelarvuti olemasolu ei saa rikkuda suve ega suhteid. Masinate üle otsustab esialgu ikka inimene. Kui te võtate vastutuse, lepite koos pojaga kokku piirides (ja seda olete teinud, nagu ma kirjast aru saan), siis pidage neist piiridest kinni ja ärge laske end mõjutada. Kui poiss saab kogemuse, et kokkulepe on kokkulepe, siis see on hea nii selles olukorras kui ka tulevaseks mudelina.
Vanemad soovivad loomulikult oma lastega hästi läbi saada, ent see ei tähenda, et me peaksime heituma lapse pettumusest, kui neile midagi keelame. Pettumused kuuluvad elu juurde ka edaspidi, lapsed õpivad nendega toime tulema selle kaudu, et nad mossitavad, nutavad, on pahas tujus (seda kõike teevad ka täiskasvanud pettunud olles) – ja siis on see läbi elatud ning möödas, võib asuda uute tegevuste juurde. Vanematel on tihti raske toime tulla oma tunnetega, mida nad kogevad siis, kui tajuvad oma lapsi raskeid tundeid läbi elamas. Tuleb siiski vahet teha lapse tunnetel ja enda omadel. Vanem, kes on pannud piiri ja kindel selle eakohasuses ja mõistlikkuses, ei peaks ennast süüdi tundma, paha vanemana tundma. Tihti see siiski just nii on, ja see on ka üks põhjus, miks lapsed asuvad lunima ja kokkuleppe muutmist nõudma. Kui vanema EI on kindel, piirides ja põhjendusega EI, mille pärast ta ei valule, on lapselgi kohe palju rahulikum olla: ta tajub vanema kindlust ja lepib kergemini tema otsustega. Tegelikult laps ju teab, et otsustaja peab olema vanem. Kui otsustamine langeb lapsele, on see liiga suur koorem, palju laste ülereaktsioone tekibki just sellest, et vastutus, mis peaks olema vanema kanda, on libisenud lapsele.
Kõik see kehtib ka erinevate reeglite osas eri kodudes. Te saate küll teha neile inimestele, kellega laps kokku puutub, ettepaneku, kuidas te tahaksite, et nemad teie lapsega käituks. Te saate oma ettepanekuid põhjendada, kinnitada nende tähtsust iseendale ja lapsele. Kuid see, kas teised sellega arvestavad, on nende otsus. Loomulikult oleks suurepärane, kui lapse isa ja ema olulistes küsimustes sama meelt oleksid. Kahjuks juhtub tihti, et see ei ole nii. Minu soovitus sel puhul on, et eraldi elades ongi eri reeglid: teil omad ja lapse isal omad. Ka selles võiksite olla rahulikult järjekindel. Ka kuulata on vaja. Saate ju lapsele öelda: ma saan aru, et isa lubab, ma mõistan, et isa kodus on teised reeglid, ma saan aru, et sa tahaksid, et ka meie kodus oleks nii. Kuid meie kodused reeglid on teised. Punkt. Siin ei ole vaidlemiskohta.
Kõike seda, mida peate lapse eripära tõttu talle vajalikuks, saate ju teha-organiseerida. Kaasaja lapsed õpivad arvutimaailmast nii mõndagi kasulikku (strateegiline mõtlemine, inglise keele oskus, reaktsioonikiirus jms), kuid hoolivate, mõistvate ja toetavate vanemate kaudu ellu kaasaantut ei asenda siiski miski. Usun küll, et saate olla see ema, kes teeb vahet poja tahtmiste ja tõeliste vajaduste vahel.
