Mida teha, laps tuleb koju ja kui ma küsin, mis hindeid ka said, siis juba tean, et kui ta ütleb, et ei saanud midagi, läks normaalselt, siis tegelikult tuleb välja, et sai 3 või isegi 2.
Mingi hetk avastasin selle valetamise e-kooli kaudu ja nüüd küsin kõigepealt ja siis lähen luuran e-koolist ja siis kui avastan, et ta on jälle valetanud, siis tavaliselt pragan temaga. Ei mingit muutust. Olen selgitanud, et valetamine on halb ja ähvardanud, et kool jääb pooleli ja... Ikka sama
Hinded on lapse enda jaoks samuti mureks. Ta ei mõtle küll sellele, mis temast tulevikus saab (seda ei maksa temalt veel nõuda), aga ta mõtleb sellele, mida arvavad temast vanemad. Vanemate heakskiit on väga tähtis ja lapsed tahavad teha ju ikka nii, et täiskasvanute tähelepanu ja heakskiitu saada. Kui hinded juba kaua halvad ja pidevalt laps pragada saanud, siis tekib käegalöömine ("ah, ma nagunii olen rumal ja kogu aeg saan pahandada!")
Ähvardamised ja karistused panevad lapse valetama, päevikust koduseid töid kustutama jne. Nemad veel ei mõtle sellele, et valel on lühikesed jalad.
Kui hinded lähevad kehvemaks, siis tasub kohe oma muret väljendada. Näiteks "Ma märkasin, et Sul on hinnetega mure. Ma hea meelega arutaksin Sinuga, et mis juhtunud on. Ehk leiame koos lahenduse ja ma saan Sind selles probleemis aidata".
Kui puudub huvi õppimise vastu, siis sundida ka ei saa. Mida enam sunnime, seda vähem huvi. Siin ei aita ka see, kui rõhume tulevikule ("jääd töötuks", "elad prügikastis", "ei saa paremasse kooli sisse"). Jällegi võiks proovida mina-sõnumeid, et väljendada muret ja tunda huvi, mis lapsega toimub. Siis on tõenäosem, et me saame teada, kuidas laps ennast tunneb, saame koos lapsega lahendusi otsida ja kokkuleppeid sõlmida (näiteks iga päev õpid sellest kellast selle kellani).
1 lugeja arvab, et see vastus oli abistav.
3 lugejat arvavad, et see vastus ei olnud abistav.