Ei teagi kohe kust alustada.Poiss(5a) peksab ja kägistab teisi(õde-venda) kui keegi talt midagi ära võtab või kohe ei anna(mitte igapäevaselt aga siiski väga tihti).On ka ennast hammustanud.Kui midagi ei meeldi on vait ja midagi ei vasta kui küsida.Häälitseb,et teda tähele pandaks(nt kui lasteaias teised magama jäävad aga temal und ei ole,siis hakkab imelike häältega hõikama),ropendab(kui riidlen temaga siis olen ka mina sitaemme),kui räägin rahulikult et nii ei ole ilust teha või teine sai ju haiget,siis naerab selle peale ja sülitab,näitab keelt,vahel nagu üldse ei kuulekski kui teda kõnetan(pean pea et karjuva toonini häält tõstma),laevaga Soome sõites küsis kuidas akent eest ära saada,et tema tahab vette hüpata ja ennast ära tappa,kui ütlen et palun ära tee,siis hakkab rohkem tegema jne.Viimase kahe kuu jooksul on hakanud ka lasteaias teisi lööma ja mitte sõna kuulama.Kodus on hullem periood ligi 4k olnud ja aina hullemaks läheb.Muidu talle meeldib joonistada ja lego klotsidest ehitada,aidata aias tööd teha ja üldse meeldib palju omaette toimetada.Väga fantaasiarikka mänguga.Oskab 10 piires sõrmede peal arvutada.Kunagi pole tema suust kuulnud,et igav oleks.Telekas ja arvuti teda üldse ei huvita.Samuti on tema lastest meil kõige rohkem kaisus magaja.Mina aga ei oska enam tema vihahoogudega toime tulla.
See laps on olnud sünnist saati minu jaoks nö raske laps.Sünnitus oli raske(laps jäi kinni ja tekkis kerge hapnikupuudus).Rinnale teda ei saanudki,öösiti ei maganud kuni esimese eluaastani,suured gaasivalud 3 kuud ja minu sünnitusjärgne depressioon,millest sain võitu u lapse 1,6a saamisel.Vahepealne aeg oli nagu lapsed ikka.Kaheseks saades sai lasteaia koha.Sinna aga teda ei pannud,sest näha oli,et pole valmis ja mul oli võimalus temaga kodus olla.Aeda läks siis kolmeselt.Kevadel aga ütlesid kasvatajad,et ma võiks lapse aiast juba ära võtta,sest nemad ei saa temaga hakkama(ei allu ühelegi korraldusele,on trotslik).Jätsingi siis ta koju ja käitumine paranes.Sügisel sai uued kasvatajad(üks ka käitumisraskustega tegelenud) ja mingeid probleeme ei olnud.Kuni nüüd selle kevadeni.Vahepeal oli rühmas ka ajutine kasvatajate vahetus ja siis pani ka kõigi uute kasvatajate närvid proovile.Septembri alguses sündis meile tita keda ta väga hoiab.Mingit armukadedust,rivaalitsemist vms ei ole.Pigem,et tema venna ja teised ei tohi puutuda.Kuna ta on teistest lastest ainuke kes meil pidevalt kaisus magas,siis ei muutunud see ka tita sünniga.Alguses oli näha väikset muutust lapse olekus aga paari nädalaga muutus kõik jälle endiseks.Talvel käisin lapsega kruiisil,et saaksime omaette olla ja issi oli sel ajal tita ja teistega kodus.Nüüd märtsis/aprillis hakkas asi vaikselt käest minema.Lasteaias oli lapse käitumine korras aga kodus hakkasid muutused.Mai lõpus olid juba kasvatajad ka temaga hädas ja nädal tagasi vanaema-vanaisa juures ei saanud ka nemad temaga enam hakkama.Lasteaias ei käi 3ndl juba ja enne sügist ei lähe ka.Muidu käis 3päeva nädalas ja aeg-ajalt oli ka puhkenädalaid.Järgmisel aastal peaks poiss kooli minema aga sellise käitumisega pole sealt midagi head küll oodata.Ise kahtlustan,et teda mõjutab ka see,et üks käitumisprobleemidega laps on temaga ühes rühmas.Tema pärast on ka psühholoogiga eraldi lastevanemate koosolekuid peetud.Poiss käitub mul sama moodi nagu too teine poiss.Kui alguses sai ilusti jutust aru kui seletasin,et selle poisi käitumine ei ole sobilik ja head poisid nii ei tee,siis nüüd see enam ei aita.Naerab selle peale.Üldiselt meil ongi nii,et räägime alati kõik lahti,et miks nii ei tehta ja miks selline käitumine ei sobi.Nüüd aga tahaks juba karjuda,sest rääkimisest pole kasu. Ise ta enda muredest ei räägi.On vait ja pigem hakkab naerma kui küsin/pakun erinevaid tundeid/mõtteid mis tema sees võiks toimuda.Tahab palju lähedust ja kallistusi (ka lasteaias õpetajatelt).Kui u 2a tagasi oli mingi periood kus poiss katsus naiste pepusid(lihtsalt suvalisel hetkel),siis nüüd on hakanud kellegil süles istudes rindu katsuma ja silitama.
Teie viieaastase poja käitumine teeb teile järjest enam muret ja te olete nõutu, ei tea, mida teha. Näib nii, et poiss seisab enda eest, kui teda miski häirib, kuid teeb seda agressiivselt, seega lubamatul viisil, vahel endale viga tehes või koguni soovides end tappa. See on kahtlemata äärmuslik ja hirmutav.
Veel olete märganud, et ta võtab väikevenna eest kaitsva rolli, näiteks tõrjudes teisi eemale. Tundub nii, et ta pole armukade, nagu sageli juhtub, kui perre tuleb uus liige, vaid hoopis seisab, hoolitseb tema eest.
Kirjutate, et poisiga on teil muresid olnud juba beebieast alates, kuid nüüd viimasel ajal on probleemid vaid süvenenud, seda nii kodus, kui ka lasteaias õpetajatel. Poiss on väljendanud oma füüsilise läheduse vajadust ja saanudki seda piisavalt ja märgatavalt rohkem teistest. Seda enam on ilmselt ka arusaamatu, mis temaga toimub.
Probleemiga tegelemiseks on ju väga oluline mõista, millest poja kirjeldatud käitumine räägib, mis on tema vajadus. Kas võib olla, et ta tunneb end ebakindlalt ja hirmul? Näib, nagu peaks ta end kaitsma kellegi või millegi eest. Oletate, et poiss võib olla mõjutatud lasteaias teise lapse käitumisest, jäljendab teda. Kes teab, kuid igal juhul on oluline keskenduda sellele, kuidas saaks last aidata. Abi võib olla sellest, kui jälgida, mis olukordades esineb sagedamini agressiivsust ja trotslikkust, mis on sellele eelnenud. Nagu mainisite, ei salli ta kui talt midagi ära võetakse või ta ei saa, mida tahab. Kui kas on juhtumeid, mis lahenevad rahumeelselt – tema on saanud kaitsta oma piire teisi kahjustamata ja tema vajadusi on võetud tõsiselt.
Üldjoontes on kasu kõigest, mis toetab poissi head enesetunnet, et teda mõistetakse ja ümbritsev maailm on turvaline ja ta ei pea end äärmuslikul viisil kaitsma. Veel on oluline näidata, kuidas tohib enda eest seista, kuidas tohib väljendada oma pahameelt, trotsi, viha. Siin on oluline kindlasti ka eeskuju, st kuidas teie ja teised lähedased enda eest seisavad ja emotsioone väljendavad. Peeasi, et ta ise ei puutu kokku agressiivsete võtetega (löömine, karjumine, ropendamine, karistamine) ega ka ignoreerimisega.
Rääkinud, mida tohib ja mida mitte, olete juba ilmselt piisavalt palju. Teie kogemus on see, et ei aita riidlemine, ega hääletõstmine. Samuti näitab kogemus, et tal on raske ka oma käitumist seletada, taluda riidlemisest tekkinud pinget, pigem häälitseb, ropendab või jääb vait. See on üsna tavapärane reaktsioon emotsionaalsele pingele, st ebakindlusele, hirmule, ärevusele, häbile ja seda just seetõttu, et ta ei oska sellega toime tulla, ammugi mitte seletada. Teie saate teda aidata seeläbi, et püüate anda teada, kuidas temast aru saate, anda talle teada, et mõistate, mis temaga toimub ja mida ta oma häiriva käitumisega väljendab. Siinkohal on väga oluline aktiivse kuulamise oskus (st peegeldate ja sõnastate ümber seda, kuid te temast aru saate, vt ka Suhtlemisoskuste KKK). Näit sulle ei meeldi, et keegi sinu venda puutub; sa oled pahane, et ma sind keelasin; sa oled pettunud, et ei saanud mängida …; jne., olenevalt olukorrast). Lapse kuulamine ei tähenda, et te peaksite tema käitumist lubatavaks. Ikka on nii, et löömisele, ropendamisele jms. tuleb reageerida, kuid sageli on nii, et laps saab küll teada, et ta on teinud midagi halvasti ja emme või keegi teine on tema peale pahane, kuid temas toimuv, tema enda vajadused ja tunded jäävad märkamata, arvestamata, mõistmata ning kõik see kordub ja probleem süveneb. Lapses kuhjuvad tunded, mille väljendamine on lubamatu, tema enesehinnang saab kahjustatud, sest ta on kõigi silmis „paha laps“ ning probleem süveneb. Muutus võib tulla sellest, et pärast seda, kui olete reageerinud häirivalt käitumisele (parim viis kehtestav mina-sõnum), keskendute kohe lapses toimuvale (aktiivne kuulamine), sest probleemid ei lahene, kui tegeleda vaid probleemi väljendusega (käitumine), kuid sisu jääb arusaamatuks.
Te olete olnud tähelepanelik ja püüdnud lapse vajadustest palju lähtuda.. Arvestades tema esimesi eluaastaid, võib ju oletada, et ta on ülitundlik laps ja vajab eelkõige rahulikku keskkonda, tuttavat rutiini, st tal võib olla raskusi kohaneda uute inimestega, muutlikku ümbrusega, lärmiga, paljude erinevate reeglitega jms. Oma last tundes juba teate, et ta eelistab omaette mängimist, siis seda võiks arvestada nii palju kui võimalik. Kooliaeg on küll lähedal, kuid lapse jaoks on ka aasta pikk aeg. Tähtis on see, et ta saaks positiivseid kogemusi teistega koosolemisest, õppimisel, et ta tajuks lähedaste inimeste sõbralikkust ja ümbritseva maailma turvalisust. Kui teie mure vaatamata teie püüdlustele jääb kestma, siis tasub konsulteerida ka mõne spetsialistiga, psühholoogi või psühhiaatriga.
